Lilledest ja liblikatest

"Otto, kust beebid tulevad?"
"Kohust tulevad."
"Aga kust nad sinna kohtu saavad?"
"Tagumiku kaudu ronivad yles."

Me soovime koigile lustakat aastavahetust ning et uus aasta oleks tais meelerahu ning eriti erilisi hetki.

P.S. Soovime tana ara, sest homseks oleme endale kylalised hankinud ja laheb jalle pardi kypsetamiseks. Taidame pardi ka seekord hapukapsastega - noh, ameeriklastele ju eksootika; saavad sopradele raakida, kuidas kaisid yhel idaeurooplasel kylas ja soid halvaks lastud kapsast;)

Aga allpool on lennujaamas tehtud perepilt jouluvanaga. Otto pidi sydamerabanduse saama - me polnud kindlad, et kas jouluvana isiku tottu voi selle tottu, et jouluvana lohnas vangelt eelmise ohtu napsi ja sibulate jarele. Teate ju kyll Ottot ja tema tundlikku okserefleksi ...

Must reede

Eile oli "must reede" - ameeriklased kaivad sel paeval end segi ostmas; nagu uudistes oeldi, pidavat 13 miljonit inimest alles eelmise aasta musta reede volgasid maksma. Kuigi "must" seal reede ees pole selle parast, et pool elanikkonda end volgadesse matab, vaid selle parast, et paljude firmade aasta raamatupidamine laheb sel paeval miinusest plussi, st punasest kirjast musta kirja.

Poed avatakse vara oosel - moni sydaool, moni kell 2 oosel. Mind saab sel kella ajal voodist valja ainult Arabella jorin voi Otto pissimisekspeditsioon pellerisse. Aga mul on yks tuttav, 8 kuud rase, kaks vaikest last kodus, kes alustas ostokseid kell 2.45 oosel. Palju onne. Eelmisel aastal laks ta kell 4 hommikul tittedega, seisis poolteist tundi kassasabas ning ostis oma pojale 5-dollarilised sussid. Ma sain samad sussid samast poest 5. dollari eest nadal hiljem kell 11.00 teisipaeva hommikul. Kusjuures kassasabas seisin 1 minut (sest pidin kaekotis tuhnima, et rahakotti manguasjade, arsti kviitungite, kassatshekkide, kreemide ja muu kola seest leida.)
Ma sel aastal ei julge kysidagi, mille hea parast ta poes oosel trygimas kais.

Niisiis moistate minu vahest entusiasmi "musta reede" suhtes. Kuigi televiisorid ja suurem taoline kraam pidavat toesti hea hinnaga olema.

Aga tana on laupaev, istun raamatupoes, joon alko-vaba munalikoori kohviga ja lasen auru valja.

Minu tited on juba tervemad, ainult vinguvad veel hirmsa haalega. Marco valvab neid ning ilmselt pole kuigi roomus. Eile votsin pika dushi ja kui valja tulin, siis Marco nagi valja, nagu oleks tank tast yle soitnud. Aga meie majapidamises kehtib reegel, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Mina olen juba nagu harg.

Tanupyhad

Tegime hapukapsa ja peekoniga taidetud parti, maguskartuli suppi mehhiko pipra ja kaneelikropsudega; magustoiduks korvitsa-juustu kooki pekaani-pralineega.

Nii, tited olid tobised - Arabelil elu esimene palavik, Ottol on ka miski putukas ligi. Ilm oli oi-oi-oi kui kylm ja tuuline.

Muud arevat pole toimunud.

Arabelist ...

...ka moni pilt. :)

Halloweeni paraad

Oigel paeval kostyyme selga ei pannudki - kaisime magedes matkamas ja ei olnud vohma enam etendust teha. Andsime naabrilastele moned kommid ja keerasime siis tuled surnuks.

Lasteaias oli Otto kuulus kunstnik, nagu koik teisedki lapsed. Nad nimelt ise tegid oma kostyymid.

Mina olen pildil noid, Otto Lightning McQueen'i piloot ja Arabel lepatriinu. Keetsime seal yhel parkimisplatsi kostyymiyritusel maarja jaaga noiajooki. Otto valvas auravat kaussi ning polnud pormugi huvitet teistelt inimestelt kommi nuiamisest.

Mulle sobis.

Kaisime kalal

Just nii oligi. Laupaeval. Pakkisime tited ja onged ja ussid autosse ning soitsime Jemez'i rahvusparki kalale. Seal pidavat head ahvenat saama. Joudsime kohale, ilm oli imekaunis. Marco timmis ongesid, Otto valvas usse, Arabel soi liiva.

Nii, valmis. Marco seadis landi vette, pistis onge Ottole pihku ja kaskis valvata; Marco laks ylesvett paremat kohta seirama; me Arabellaga vaatasime seda kahtlast ettevotmist veidi eemalt pealt.

Paari minuti parast Marcol nakkas, ja siis Ottol - magedes on kylm, kaladel kohud tyhjad, muidugi hakkasid meie rasvased ussid kohe silma. Me polnud sellega arvestanud, niisiis lasime kalad vette tagasi. Jargmisel korral oleme paremini ette valmistunud.

P.S. Et kust ussid saime? Poest ostsime - liiva sees usse netu. Usside sailivusaega ei tea, aga ylejaanud on mullaga kylmkapis - peaks veel paar nadalat kolbama.

Korvitsad!

Teevad meele heaks:)

Niisama ponnidest

Panen siia mone kribu-krabu ponnidest.

Otto on ... Mul pole sonu selleks otstarbeks. Tema viimasemate yrituste hulka kuuluvad:

Raamatukogu raamatutest lehtede valja tombamine ja pudelisse panemine;
Seitsme plaadi panemine DVD-mangijasse;
Arabellale makaronide pahe kleepimine;
Mulla taskusse toppimine ja siis padja alla tyhjendamine;
Amblike mooda maja ringi tassimine;
Paljalt mooda tanavat jooksmine;

Arabelil tulevad hambad, niisiis on ta aeg-ajalt tige ja pahur, seisab sofa najal pysti ja riidleb meie koigiga. Muidu on ta oige kleenuke ja pikkade jalakestega (tahtsin oelda, et koibadega, aga see pole oige sona). Ta on tegus, kolab ja nokib Otto organiseeritud prygi porandalt. Ja talle meeldivad tohutult tomatid. Oi kui sai ykspaev yhele kapa peale - onn oli tema ouel.

Nad on molemad monusad kaisutada.

Lahingulaeva kalju kuumavee allikatel

September ja oktoober on Uus Mehhikos yhed ilusaimad ajad. Paike enam ei hammusta, vaid silitab hellalt. Ohk on karge ning sygisesed haavapuud on maed kuldkollaseks voobanud.

Kaisime kuumavee allikatel, mis enam kuumad ei olnudki, vaid soojad. Need allikad asuvad nimelt korgel magedes ning sealne jahe ohk jahutas ka allikate vee.

Matkasime 3,5 km maest yles ja parast sama palju alla tagasi. Otto, muideks, marssis kogu reisi ise maha.

Yrgne, hingemattev, rahulik.

Dia de los Muertos

Saabumas on Halloween, keldi Samhaini ja Koigi Surnute Pyha voi katoliiklaste Koigi Pyhakute Paeva, voi Dia de los Muertos hispaania keeli, segu. Sel puhul syyakse ja dekoreeritakse palju korvitsaid. Niisiis kaime nyyd peaaegu iga paev korvitsa valjal mangimas:

Ohk tais heinapepresid ja hobuste higilohna. Talla all krigisevad maisiterad. Roomsad punnis korvitsad teevad ka karusemalgi tyybil meele heaks. Otto soidab traktoriga ja teb muud asja.

Selle aasta kostyymietendus nadala parast.n

Elus ja tatised

Septembrikuu kadus kuhugi ara, aga oktoobris uue hooga.:) Tegime siin yht ja teist, nyyd on ninad koigil umbes.

Aga tagantjarele ju ka tore jutustada. Tulemas on kuumavee allikate lood ja yks hotelli lugu ja yks minu yrituse lugu.

Arabel 8-kuune

Suus on 1 hammas, roomab liugleval moel nagu pisike pornikas. Ajab ennast minu ja vanni najale pysti. Nina on tana tatine, mis teha.

Ta on pikk ja sale, moned karvad peas juba pikemad, silmad ikka helesinised. Meeldib kuivanud sepikukannikaid nosida ja vorsti syya. Ytleb moned sonad - nagu aitah, tiss, emme, ja alates tanasest issi.

Lemmikpahandus on Arabel vs Marco toalilled. Marco hing on lohestunud - tuleb valida nii paljude ilusate lillede vahel, Arabel kaasa arvatud. Arge kunagi alahinnake mehe suhet oma toataimedega. ;)

Arabel 7-kuune

Pisike ylevaade temastki, sest ma vaatan, et ta jaab jalle Otto varju.

Ta on jatkuvalt armas ja pehme ja soe. Juukseid on juba moni karv rohkem, pea ikka veidi lopergune, silmad hele-helesinised. Hambaid pole. Meeldib syya, lobiseda, oma varbaid lutsida ja koike pigistada. Otto meeldib ka, kohe hirmsal kombel.

Aga nyyd juba oskab enda eest seista - kui Otto koik ta manguasjad minema viib ja/voi togib, siis haarab ta Otto juuksed surmahaardesse. Me Marcoga kasutame juhust ja erudeerime Ottot, et vot seda kutsutakse karmaks - poleks pidanud oma ode 6 kuud nygima. Ja kui Otto kohe manguasju tagasi ei too, siis me hoiame teda porandal kinni ja laseme Arabelil ta juukseid sasida. Vend teeb kohe kiireid liigutusi.
No ja lakski jutt jalle Otto peale.

Panin siia moned pildid, kui kaisime nadal tagasi loomaaias.

Otto I paev lasteaias

Neljapaev oli Otto esimene paev lasteaias. Ta kaib seal nyydsest kaks korda nadalas, neli tundi korraga.

Nadal enne seda oli lahtiste uste paev. Siis oli terve perekond teretulnud aega veetma, et ponnid harjuksid. Moni tuli kohe suguseltsiga - kahed paarid vanavanemaid, onud ja tadid oma lastega; moni sugulane oli juba nii eakas, et saabus kanderaamiga. Vaadake, mehhiko kultuur - pere vanim poeg alustab haridusteed, seda tuleb suguseltsi kokkutulekuga tahistada.
Ottol olid moraalseks toeks eesti kombe kohaselt naised ja lapsed - mina ja Arabel (kelle abi seisnes selles, et magas puu all karus.)

Aga neljapaev oli esimene ametlik paev, mil sugulased minema saadeti. Pakkisin ta lounasoogi kotti (mis tal pildil kaes on), viisin ta kohale ning oligi kogu lugu. Otto oli veidi rivist valjas kui lahkusin, sest nurgas istus yks pisike pliks ja rookis nyyd juba kareda haalega. Aga kui ma talle jarele laksin, siis rookis Otto, sest ta ei tahtnud koju minna.

Igatahes on meil nyyd koigil ninad tatised. Hakkab pihta.

P.S. Teine pilt on Otto esimesest kunstitoost:)

Otto satikad III

Kakanditel uus rekreatsiooniline yritus - Otto pistab nad kummimadratsi pumba voolikusse ja siis pumpab nad sealt laias kaares valja. Pauhh!

Nagu Disneyworld.

P.S. Aeg-ajalt yritab ka Arabellat voolikusse pigistada, aga see satikas on liiga suur;) Ehk homme mahub?!

Otto satikad II

Otto alustab oma paeva 6.30 hommikul. Esimene kaik on vetsu, kus ta pissib potti, porandale ja varba peale. Sealt edasi laheb ta oue ning asub koguma rolli-pollisid. Vot ma tapselt ei tea, mis tougu tyypidega on tegu, niisiis kutsugem neid keldrikakanditeks, sest nad naevad seesugused valja ja oskavad veel kerasse ka tommata. Panin siia pildi.

Nad elavad muru sees, kus on niiske ja pime. Kuid varahommikuti, peale kastmist, jalutavad vabal kaigul mooda oue ringi ning pole yldse teadlikud, et nende looduslik vaenlane Ottus Fanarus on oma hommikusel jalutuskaigul pisikese sininse plastmassist paadiga, kuhu sisse ta kakandisaagi kavatseb puistata.

Kell seitse teen silmad lahti, sest Otto on voodisse pugenud ning puhib kahtlaselt. Ja mis ma naen? On toimunud laevahukk ning kakandilised koik mooda MINU voodit laiali. Jalgid tyybid ronivad mooda patja, moned on suurest hirmust end kerasse tommanud.
"Otto, mis need siin voodis teevad?"
"Rolli-pollid tahavad tudusse minna."
"Ei taha, vii nad oue."
"Nad ei saa oue minna, oues on liiga palav."
"Hea kyll, vii nad siis kooki."
Korjame kokku, 58 isendit. Moned jaid raudselt leidmata.

Trepil kukuvad uuesti paadist valja. Korjame kokku, 53 isendit. Paneme paadi koogi porandale - Marco komistab otsa. Korjame kokku 49 isendit. Saate aimu, mis toimub. Paneme paadi laua peale.
Soon herkulaputru ja vaatan, kuidas 49 kakandit yksteise otsas ronib. Peast kaib labi, et ilmselt sokutas Otto moned mulle pudru sisse. Igavesed ebaelegantsed tegelased; pole ime, et nad Otto putukahierarhias karjaari pole teinud.

Tund hiljem leiab Otto yhe karvase ambliku; kakandid evakueeritakse ambrisse, sest ega nii korgel auastmel oleval satikal ei sobi taoliste madalate tyypidega laeva jagada.

Otto satikad

Otto on putukasober, kes veel ei ole kuulnud. Ta ei osanud veel kondidagi, kui mulle peosees esimese ambliku naha toi - ylemiselt korruselt alla kooki, kusjuures kogukahju amblikule oli ainult kaks jalga.

Kuna igas suuruses amblikke on maja tais, siis need ei paku enam suuremat huvi. Ehkki oma korgema astme staatust pole nad Otto silmis ometigi kaotanud - amblikud on putukamaailma VIPid.

Tanaseks on Otto sammu edasi teinud; oigemini sammu oue teinud. Peamine huviobjekt: mesilased. Lavendlipoosad on lilladest oitest pungil, ja kui lahedale hiilid, siis tunned, kuis maapind vibreerib mesilaste suminast. Ma enam ei ytle Ottole, et ara napuga katsu, muidu noelab. Nii lahjadel remarkidel pole mingit vastukaja. Nyyd ma teatan hauataguse haalega, et kui napuga sorkida, siis hammustab terve sorme otsast ara.
Sellegipoolest poeb ta aeg-ajalt kaissu, surub oma rusikas kae mulle vastu korva ja sosistab, "Emme, kuula!"
Ma tean kuulamatagi: vihane "bzzzzzZZZZZzzzz." Viimase nadala jooksul on ta kolm korda noelata saanud, aga see tundub Ottot mitte hairivat. Pigem vastupidi, mesilased on kasvatanud autoriteeti ning on Otto putukahierarhias tousnud teisele kohale kohe amblike jarel.

Ja kui amblikud peagi millegi kardinaalsega lagedale ei tule, siis on nende liidrikoht varsti loogi all.

Ikka veel telgis

Telk on ikka pysti, neljas nadal jookseb.

Esimesel nadalal magas Otto peamiselt Marcoga telgis. Aga siis yhel ool tuhises aikesetorm kylast labi ning hommikul marssis Otto oma padjaga kooki ning teatas, et tema kolib tuppa tagasi. Nad Marcoga olla oosel kaks tundi yleval istunud ja oodanud, mil tuul ja vihm nad koos telgiga minema uhub.

Nyyd magan mina seal telgis, sest seltskond on viimasel ajal oositi rahutu. Kummimadratsi ja magamiskoti viskasin valja, toin sisse peened linad ja suletekid. Teine asi.
Marco magab ponnidega majas, igal ool ise toas - soltuvalt sellest, kes parasjagu ringi kollab. Eile oli voodipesu vahetamise paev ja tuli valja, et majas on voodid tehtud seitsmele inimesele. Asun olukorda ohjama ning tanasest on igal sellil yks ase. Punkt.

Telgis

Tuul viis vana telgi minema, ostsime uue ja uhkema. No vot ei tea, kas ikka on piisavalt suur telk?

Helistasin Marcole poest, ta kaskis mul moni suurem osta - noh et see mudel (pildil) polevat piisavalt ruumikas.
Niisiis tana oosel magan mina Ottoga maja taga telgis - harjutused eelseisvaks matkaks.

Egas midagi, ronin nyyd ka sinna telki; minu kummimadrats on ilmselt juba tossi vajunud. Hmh.

Tana ainult Arabellast

Arabella on 6-kuune. Votsime varske synnipaeva pidulikult ja lauluga vastu; tegime pistaatsia-sidruni kooki.

Otto kutsub teda Belluks, pehme 'l'-ga. Juuksed hakkavad tasapisi pahe tulema - naeb valja nagu pisike siil. Tiirleb ymber oma telje ja istub ise. Hambaid pole yhtegi. Armastab porgandeid ja herkulaputru ja Ottot. Mitte keegi ei saa teda nii naerma kui Otto.

Ta on tasane ja armas. Ei torise, ei vigise; kardab kodi. Ohtuti vedeleme mone hetke koos voodil, kaisume ja ajame juttu. Mina raagin paevategemistest ja puudest ja tahtedest. Moned lood ajavad naerma, moned jutustama, aga moni lugu votab kulmugi kipra. Ja siis raagib tema mulle, kui monusad on Otto ja porgandipyree, ja kuis vannis meeldib sulistada, ja kuis votab ohkama, kui tuuleohk juuksetukka lehvitab.

Varastamata jäänud aeg

Minu majas elavad ajavargad (Otto, Arabel, Marco). Kui ma varvastega mõnestki minutist kinni ei hoia, siis ei jää mulle midagi alles. Mis toimub ses varastamata jäänud ajas:

Suurem protsent kulub kaose kontrollimisele. Maja teisel korrusel plahvatas orkaan - ma seda ise kyll ei näinud, aga tõendusmaterjal on kyllaldane. Kuidas see on võimalik, et majas on juures yks viiekilone pliks, aga mustapesu hunnik on kahekordistunud? Tegelen vankumatult tagajärgedega.

Korra päevas spordin, umbes 20 minutit, mõnel heal päeval ka 30 minutit, kehval päeval lähen jooksma. Miks kehval? Jooksen õhtul, kui muist seltskonda unes, ja see tähendab, et päeva jooksul ei leidunud 20. minutitki.

Enamus aega algabki õhtul kaheksa. Loen. Kuulan muusikat. Vaatan mõnd filmi. Plaanin joogat teha, aga ei jaksa - fyysis peaks vastu, aga vaim on vaiki. Mõnel minutil kirjutan sahtlisse ja taskusse ja kinga sisse. Blogi kirjutan nädalavahetusel raamatupoe kohvikus, yksipäini - laen patareisid; laen reisi teekoogiga. Hehee, reied peavad kraanikausi ees seismiseks ikke tugevad saama:)

Aga õhtakul leian yhe hetke endale. Istun maja taga kiiges ja vaatan, kuis päike värvib silmapiiri roosaks. Kollane liblikas, suur nagu alustass, lehvib yle muru, ja koolibrid tantsivad ymber päevakuumusest räsitud liiliate. Pyhin tillukese musta sipelga oma jalalt, seon sassis juuksed laubalt patsi ning tomban sõõmu värsket väsinud kehasse.
Et vanniajaks traksis olla, trillallaa!

Varvisin koogi seina oranzhiks

Olge lahked.

Kino yritus

Täna läheme kinno. Teeme seda igal nädalal, sest Albuquerque's on kaks korda nädalas lastele tasuta kino, koolivaheaja yritus

Läheme kohe peale hommikusooki, et head istekohta saada. Pargin auto, kell on 9.30, sooja 35+. Tõmban kopsud õhku täis ning rebin tite, teki, koti ja Otto autost välja. Riputan tite, teki, koti ja autovõtmed enda kylge, Otto tõmbas juba jeehat. Hyyatan heleda häälega, et ta ootaks. Eemalt tuleb veoauto, lisan sammu ja roogatan, et Otto seisma jääks. Kõik peale Otto jäävad seisma. Litsun Otto jarel kinno, higi tilgub mooda selgroogu.

Ostan popcorni, veepudeli sniferdasime sisse.

Sätime end istuma, Otto pistab popcorni ja joob. Film algab, Otto põis rohkem ei kannata. Rebin tite, teki, koti ja Otto reavahest valja. Vetsu kabiini hästi ei mahu, minu tagumik ja Arabella varbad on uksest väljas. Otto tõmbab pyksid maha. Kui on hea päev, siis ta pissib potti; kui on tavaline päev, siis ta pissib muist potti ja muist pykste peale; kui on karm päev, siis ta pissib pykste peale, põrandale, kinga sisse, sargi peale, omale silma ja mulle pähe. Arge kysige. Täna on õnneks tavaline päev, tõmban hammastega pyksid yles - Otto ise hästi ei saa ja mul, tuletagem meelde, on käes: titt, tekk, kott.

Taas kinos. Otto joob. Põis palub pausi. Nyyd on olukord keerulisem, sest Arabel parasjagu soob. Otto mõistab olukorra komplitseeritust ning pakub, et ta võib sinnasamasse toolinajale ka pissida - tõmbab pyksid maha. Pean kiirelt tegutsema - rebin teki, koti ja Otto; Arabel ripub hammastega tissi kyljes. Litsume vetsu, higi tilgub mooda selgroogu. Täna ei ole siiski tavaline paev, täna on karm paev. Manooverdan kusise seltskonna kinno tagasi. Istume. Otto kykitab reavahes ja soob põrandale kukkunud popcorni ja omanikuta kommi ning teatab, et nyyd on aeg koju minna.

Riputan tite, teki ja koti endale kylge. Otto tõmbas juba jeehat. Jooksen, selg on higine, käed keelpuvad, särgil piimaplekid, juustes kusehais ja popcorn. Keeran autos kylma õhu põhja ja hingan valja - kõik pole veel lõppenud.

Järgmise korrani.

P.S. Ah et mis film oli? Hmm ...

Tana on reede!

Reede on Otto lemmik paev, sest reedel saabuvad taas tema ellu kaks koige vingemat-vangemat-voimsamat:
a) prygiauto
b) issi.

Punkt.

Otto ja Arabel, juuni 2010

Moni kiire sõna põnnidest.

Ottobeebil oli kuni 2. eluaastani tilluke kaaluprobleem. Noh et nagu lahjavõitu. Tundub, et sellest murest on ta jagu saanud. Ta on nimelt tugev ja pikk; põsed seljatagantki naha. Ma pakun, et oodata on kasvuspurti, nii Septmebri lõpuks. Jalad ja kaed on pehmed labidad nagu lõvikutsika jasemed. Ja ta TEGELEB, kogu aeg. Mõned naited:

* varvis sofa vildikatega mustaks (minu karma Vilsandilt;)
* loopis toored munad mooda kooki laiali - "Emme, golfipallid!"
* viskas 4 paari oma musti trussasid esiku lambi kylge - pidin naabrilt redeli laenama
* uputas patareidega manguasjad basseini
* nokkis kõikidelt lilledelt kroonlehed kyljest
* pissis omale varba peale, vetsu põrandale, lillepeenrasse, sipelgapesasse ja pyksi.

Seda kõike enne hommikusooki.

Arabel on tasane ja armas. Juukseid on tanase seisuga 4 karva, pea veidi viltu, kintsud mõnsad pontsad - lastearst vaatas, et "ooo, millised voldid!" Otto on ta lemmikute lemmik. Vaatab musti trussaare lambi kyljes ja lagistab naerda, endal otsaesine Otto musidest korpas, varbavahel yks õnnetu punane õis sealtsamast lillepeenrast. Ta on meile kõigile nii kallis:)

Mis sest amblikust sai?

Marco pyydis teise ikkagi kinni. Kolisime sipelgad sipelgafarmist tanavale tagasi ning panime musta lese farmi elama. Ma ytlesin kohe Marcole, et see isend on nii suur ja paks, et kyllap on rase emane. No ja nii oligi. Paar paeva hiljem oli munakott ka olemas ning tegelane kohe poole pisem.

Kuna me polnud huvitatud ca 400 pisikese musta lese pidamisest, siis Marco puistas proua oma munadekoti ja paari rasvase ritsikaga korbesse pisikesse koopasse.
Pilt on sestsamast amblikust siis.

Uus elanik

Oleme oma reisilt tagasi. Ja yllatus-yllatus - maja taha myyri sisse on end sisse seadnud must lesk. Tegelikult oleme selle pisikese leedi olemasolust seal augus terve kevade juttu teinud, aga nyyd hankis Marco suure paksu ritsika, istus ohtuhakul myyri aarde, viskas ritsika vorku ja ootas. Tuligi teine peagi maiustama.

Me arvame, et tegemist on emase isendiga, kuna ta on piii-raaa-kas. Votsin yhendust osariigi mustade leskede eemaldajaga - just, kohaliku omavalitsuse juures tootab yksus, kes tegelebki myrgiste satikate kolimisega.

Kuigi Marco arvab, et nii tore ju teist seal myyriseinas pidada, mina nii ei arva. Sest ainult aja kysimus, millal pisike piraat oma napud sinna sisse surab. Vot.

Gila Monster

Jalutasime tana Ottoga basseini poole; ilm veidi jahedam kui eile, kõigest +43. Vaatan eemalt, suur paks sisalik jalutab tiira taara puhmaste vahel. Nii, viskasin kotid ja toolid põõsasse, rabasin Otto kaenlasse ja tormasin sisaliku poole - noh et lõpuks ometi yks nii aeglane sisalik, kes ei kao enne, kui Ottobeebi silmad fookusesse jõuavad.

Vahe me teadsime, aga see oli suur ja ohtlik sisalik - ca 60cm pikk Gila Monster [loe: hiila monster], ainuke myrgine sisalik Põhja-Ameerikas. Tema sylg on myrgine, kuid ei tapa kohe. Hammustatud ohver jõuab veel vehkat teha, kuid sureb veidi aja parast. Gila Monster leiab oma saagi "surma lõhna jargi" - nii raagivad kohalikud. Selleparast see tyber taarutabki; kiiret pole kusalegi, sest keegi teda syya ei taha.

Vaatasime teist tykk aega, oleks napuga katsunudki, aga see oranzh varv hoiatas mindki. Vahestel õnnestub neid sislikke looduses naha - nad on valjasuremise aarel ning looduskaitse all. Meil tana vedas.

Tana basseini serval

47 kraadi sooja, palju rahvast, lamamistoolidel reas nagu pliiatsid. Bassein lapsi tais, vesi tombub tasapisi kollaseks. Ohk lohnab krabide ja kloori jarele.

Meist paar tooli tagasi kohukas papi tribab olle ja karistab aeg-ajalt pahvaku peeru, mille orn tuuleiil meie poole kiigutab.

Peale paari gaasipilve ei pea Otto narv enam vastu - tal on tundlik okse-refleks. Niisiis otsustab ta peeru-keerutaja sedamaid tuvastada. Marco on esimene kahtlusalune, seejarel mina, siis Arabel. Nii, omad ei haise. Naeratab vabandavalt.

Konnib tooli juurest tooli juurde ja yritab tagumikkudele voimalikult lahedale saada, siis tardub ja veab ninaga ohku. Hakkame tahelepanu tombama. Papi laheduses hakkab ookima, teeme kiirelt saared basseini poole. Kollane vesi, krabi lohn.

Laheme parem sooma:)

Puhkusel

Kallid sobrad, kaimas on selle aasta ainuke planeeritud puhkus - kaks nadalat Arizonases; kahe titega, kellest yks alles taitsa uus, hinnasiltidega:)

Ah et mis seal Arizonases on, Sa kysid? Grand Canyon, 40+ kraadi sooja, suured sisalikud, suured skorpionid ja maaaaaaailmaaaa koige suuremad kaktused. Otto sonavaras on kaks uut ja tihedat sona: huge and dangerous.

Hommikul kella kuuest yheksani kolame kaktuste vahel (kutsugem seda matkamiseks), kymnest neljani istume kaelast saadik vees. Vahepeal kaib Otto suurt ja ohtlikku tuvi rodult ara ajamas. Kui nadala parast koju jouame, siis kirjutan reisist pikemalt - piltidega on reisimuljed veits kergemad lugeda:)

Lahen nyyd ka seda paksu tuvi kollitama - katsub teine oma suure ja ohtliku girl-friendiga sisse kolida. Tundub, et Otto vajab abivagesid.

P.S. Arabella on minu ja Marco meelest nii monna-nunna-ornakene, Otto meelest huge and dangerous.

Teretulemast minu blogisse!

Elame kaugel korbes liiva all, sealt sajakaheteistkymnendast kaktusest paremale. Heh. Et me teie motetest ei kaoks, paneme siia postitusi meie elust ja tegemistest, arvamistest ja juhtumistest. Siis nagu olemegi kohe sealsamas, yle ola vaadata:)