Must reede

Eile oli "must reede" - ameeriklased kaivad sel paeval end segi ostmas; nagu uudistes oeldi, pidavat 13 miljonit inimest alles eelmise aasta musta reede volgasid maksma. Kuigi "must" seal reede ees pole selle parast, et pool elanikkonda end volgadesse matab, vaid selle parast, et paljude firmade aasta raamatupidamine laheb sel paeval miinusest plussi, st punasest kirjast musta kirja.

Poed avatakse vara oosel - moni sydaool, moni kell 2 oosel. Mind saab sel kella ajal voodist valja ainult Arabella jorin voi Otto pissimisekspeditsioon pellerisse. Aga mul on yks tuttav, 8 kuud rase, kaks vaikest last kodus, kes alustas ostokseid kell 2.45 oosel. Palju onne. Eelmisel aastal laks ta kell 4 hommikul tittedega, seisis poolteist tundi kassasabas ning ostis oma pojale 5-dollarilised sussid. Ma sain samad sussid samast poest 5. dollari eest nadal hiljem kell 11.00 teisipaeva hommikul. Kusjuures kassasabas seisin 1 minut (sest pidin kaekotis tuhnima, et rahakotti manguasjade, arsti kviitungite, kassatshekkide, kreemide ja muu kola seest leida.)
Ma sel aastal ei julge kysidagi, mille hea parast ta poes oosel trygimas kais.

Niisiis moistate minu vahest entusiasmi "musta reede" suhtes. Kuigi televiisorid ja suurem taoline kraam pidavat toesti hea hinnaga olema.

Aga tana on laupaev, istun raamatupoes, joon alko-vaba munalikoori kohviga ja lasen auru valja.

Minu tited on juba tervemad, ainult vinguvad veel hirmsa haalega. Marco valvab neid ning ilmselt pole kuigi roomus. Eile votsin pika dushi ja kui valja tulin, siis Marco nagi valja, nagu oleks tank tast yle soitnud. Aga meie majapidamises kehtib reegel, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Mina olen juba nagu harg.

Tanupyhad

Tegime hapukapsa ja peekoniga taidetud parti, maguskartuli suppi mehhiko pipra ja kaneelikropsudega; magustoiduks korvitsa-juustu kooki pekaani-pralineega.

Nii, tited olid tobised - Arabelil elu esimene palavik, Ottol on ka miski putukas ligi. Ilm oli oi-oi-oi kui kylm ja tuuline.

Muud arevat pole toimunud.

Arabelist ...

...ka moni pilt. :)

Halloweeni paraad

Oigel paeval kostyyme selga ei pannudki - kaisime magedes matkamas ja ei olnud vohma enam etendust teha. Andsime naabrilastele moned kommid ja keerasime siis tuled surnuks.

Lasteaias oli Otto kuulus kunstnik, nagu koik teisedki lapsed. Nad nimelt ise tegid oma kostyymid.

Mina olen pildil noid, Otto Lightning McQueen'i piloot ja Arabel lepatriinu. Keetsime seal yhel parkimisplatsi kostyymiyritusel maarja jaaga noiajooki. Otto valvas auravat kaussi ning polnud pormugi huvitet teistelt inimestelt kommi nuiamisest.

Mulle sobis.

Kaisime kalal

Just nii oligi. Laupaeval. Pakkisime tited ja onged ja ussid autosse ning soitsime Jemez'i rahvusparki kalale. Seal pidavat head ahvenat saama. Joudsime kohale, ilm oli imekaunis. Marco timmis ongesid, Otto valvas usse, Arabel soi liiva.

Nii, valmis. Marco seadis landi vette, pistis onge Ottole pihku ja kaskis valvata; Marco laks ylesvett paremat kohta seirama; me Arabellaga vaatasime seda kahtlast ettevotmist veidi eemalt pealt.

Paari minuti parast Marcol nakkas, ja siis Ottol - magedes on kylm, kaladel kohud tyhjad, muidugi hakkasid meie rasvased ussid kohe silma. Me polnud sellega arvestanud, niisiis lasime kalad vette tagasi. Jargmisel korral oleme paremini ette valmistunud.

P.S. Et kust ussid saime? Poest ostsime - liiva sees usse netu. Usside sailivusaega ei tea, aga ylejaanud on mullaga kylmkapis - peaks veel paar nadalat kolbama.