Meie joulud olid sel aastal syndmusterohked. Tegime palju piparkooke - olen juba 7 aastat piparkoogitainast timminud ning peaks ytlema, et nyydseks on tulemus paris hea. Tavaliselt teen suure kausitaie, kaunistan ning soon koik jouluohtul yksi ara. Need helged ajad on labi, sest piparkoogiroomu on endi jaoks avastanud ylejaanud seltskond. Muudkui tahaks enda omad juba toorelt ara syya.
Aga eks tainasoomine on pool roomust, eksole:)
Kypsetasime hane ning korvale tegin valge shokolaadi kastme mehhiko paraselt. Magustoiduks tiramisu. Kylas olid moned eesti eided. Oli tore ja tihe ohtu.
Aga oige pidu algas oosel.
Nimelt teatas Ott kell 2 hommikul, et tal elab draakon kohus ning et oma vaidet toestada, oksendas 5 korda. Seega veetsime joulupyha teleka ees, ikka ambri ja kilekottide ja aadikaga.
Joulu teisel pyhal jai Marco haigeks. Kaks haiget on mulle liig, aga laupaeval demonstreeris Arabel, et voib ka veel hullem olla ning oksendas 17! korda. Egas midagi, ambrid ja aadikas.
Esmaspaev laheb ajalukku kui paev, mil minu fyysiline eksistents kaotas lahingu kohuviirusele. Oi-oi-oi. Oli raske oo, koigepealt varisesin ja siis higistasin. Sellele jargnes sygav-varisemine, mis kulmineerus raskekaalu voistlustega higistamises. Sain esimese koha, mida tean selle jargi, et hommikuks olin mina alles ja kohuputukas lainud.
Noroviirus.
Aga tana olen ma krapsis ning valmis vana aastaga hyvasti jatma. Oli pikk aasta, raskete oppetundide aasta. Mul on hea meel, et ta on moodas, aga mul on ka ytlemata hea meel, et me kohtusime, sest olen tana parem inimene, kui olin aasta tagasi.
Lahen nyyd piparkooke kypsetama - ma kuulen, kuidas moned sellid seiravad tainast. Nagu raisakotkad.
Jaa jaa, kabid ja kannud, kes kuhu kukub ...
Jaa jaa, kabid ja kannud, kes kuhu kukub ...
Ilusat loppu koigile:)