Otto ja Arabel, juuni 2010

Moni kiire sõna põnnidest.

Ottobeebil oli kuni 2. eluaastani tilluke kaaluprobleem. Noh et nagu lahjavõitu. Tundub, et sellest murest on ta jagu saanud. Ta on nimelt tugev ja pikk; põsed seljatagantki naha. Ma pakun, et oodata on kasvuspurti, nii Septmebri lõpuks. Jalad ja kaed on pehmed labidad nagu lõvikutsika jasemed. Ja ta TEGELEB, kogu aeg. Mõned naited:

* varvis sofa vildikatega mustaks (minu karma Vilsandilt;)
* loopis toored munad mooda kooki laiali - "Emme, golfipallid!"
* viskas 4 paari oma musti trussasid esiku lambi kylge - pidin naabrilt redeli laenama
* uputas patareidega manguasjad basseini
* nokkis kõikidelt lilledelt kroonlehed kyljest
* pissis omale varba peale, vetsu põrandale, lillepeenrasse, sipelgapesasse ja pyksi.

Seda kõike enne hommikusooki.

Arabel on tasane ja armas. Juukseid on tanase seisuga 4 karva, pea veidi viltu, kintsud mõnsad pontsad - lastearst vaatas, et "ooo, millised voldid!" Otto on ta lemmikute lemmik. Vaatab musti trussaare lambi kyljes ja lagistab naerda, endal otsaesine Otto musidest korpas, varbavahel yks õnnetu punane õis sealtsamast lillepeenrast. Ta on meile kõigile nii kallis:)

Mis sest amblikust sai?

Marco pyydis teise ikkagi kinni. Kolisime sipelgad sipelgafarmist tanavale tagasi ning panime musta lese farmi elama. Ma ytlesin kohe Marcole, et see isend on nii suur ja paks, et kyllap on rase emane. No ja nii oligi. Paar paeva hiljem oli munakott ka olemas ning tegelane kohe poole pisem.

Kuna me polnud huvitatud ca 400 pisikese musta lese pidamisest, siis Marco puistas proua oma munadekoti ja paari rasvase ritsikaga korbesse pisikesse koopasse.
Pilt on sestsamast amblikust siis.

Uus elanik

Oleme oma reisilt tagasi. Ja yllatus-yllatus - maja taha myyri sisse on end sisse seadnud must lesk. Tegelikult oleme selle pisikese leedi olemasolust seal augus terve kevade juttu teinud, aga nyyd hankis Marco suure paksu ritsika, istus ohtuhakul myyri aarde, viskas ritsika vorku ja ootas. Tuligi teine peagi maiustama.

Me arvame, et tegemist on emase isendiga, kuna ta on piii-raaa-kas. Votsin yhendust osariigi mustade leskede eemaldajaga - just, kohaliku omavalitsuse juures tootab yksus, kes tegelebki myrgiste satikate kolimisega.

Kuigi Marco arvab, et nii tore ju teist seal myyriseinas pidada, mina nii ei arva. Sest ainult aja kysimus, millal pisike piraat oma napud sinna sisse surab. Vot.

Gila Monster

Jalutasime tana Ottoga basseini poole; ilm veidi jahedam kui eile, kõigest +43. Vaatan eemalt, suur paks sisalik jalutab tiira taara puhmaste vahel. Nii, viskasin kotid ja toolid põõsasse, rabasin Otto kaenlasse ja tormasin sisaliku poole - noh et lõpuks ometi yks nii aeglane sisalik, kes ei kao enne, kui Ottobeebi silmad fookusesse jõuavad.

Vahe me teadsime, aga see oli suur ja ohtlik sisalik - ca 60cm pikk Gila Monster [loe: hiila monster], ainuke myrgine sisalik Põhja-Ameerikas. Tema sylg on myrgine, kuid ei tapa kohe. Hammustatud ohver jõuab veel vehkat teha, kuid sureb veidi aja parast. Gila Monster leiab oma saagi "surma lõhna jargi" - nii raagivad kohalikud. Selleparast see tyber taarutabki; kiiret pole kusalegi, sest keegi teda syya ei taha.

Vaatasime teist tykk aega, oleks napuga katsunudki, aga see oranzh varv hoiatas mindki. Vahestel õnnestub neid sislikke looduses naha - nad on valjasuremise aarel ning looduskaitse all. Meil tana vedas.

Tana basseini serval

47 kraadi sooja, palju rahvast, lamamistoolidel reas nagu pliiatsid. Bassein lapsi tais, vesi tombub tasapisi kollaseks. Ohk lohnab krabide ja kloori jarele.

Meist paar tooli tagasi kohukas papi tribab olle ja karistab aeg-ajalt pahvaku peeru, mille orn tuuleiil meie poole kiigutab.

Peale paari gaasipilve ei pea Otto narv enam vastu - tal on tundlik okse-refleks. Niisiis otsustab ta peeru-keerutaja sedamaid tuvastada. Marco on esimene kahtlusalune, seejarel mina, siis Arabel. Nii, omad ei haise. Naeratab vabandavalt.

Konnib tooli juurest tooli juurde ja yritab tagumikkudele voimalikult lahedale saada, siis tardub ja veab ninaga ohku. Hakkame tahelepanu tombama. Papi laheduses hakkab ookima, teeme kiirelt saared basseini poole. Kollane vesi, krabi lohn.

Laheme parem sooma:)

Puhkusel

Kallid sobrad, kaimas on selle aasta ainuke planeeritud puhkus - kaks nadalat Arizonases; kahe titega, kellest yks alles taitsa uus, hinnasiltidega:)

Ah et mis seal Arizonases on, Sa kysid? Grand Canyon, 40+ kraadi sooja, suured sisalikud, suured skorpionid ja maaaaaaailmaaaa koige suuremad kaktused. Otto sonavaras on kaks uut ja tihedat sona: huge and dangerous.

Hommikul kella kuuest yheksani kolame kaktuste vahel (kutsugem seda matkamiseks), kymnest neljani istume kaelast saadik vees. Vahepeal kaib Otto suurt ja ohtlikku tuvi rodult ara ajamas. Kui nadala parast koju jouame, siis kirjutan reisist pikemalt - piltidega on reisimuljed veits kergemad lugeda:)

Lahen nyyd ka seda paksu tuvi kollitama - katsub teine oma suure ja ohtliku girl-friendiga sisse kolida. Tundub, et Otto vajab abivagesid.

P.S. Arabella on minu ja Marco meelest nii monna-nunna-ornakene, Otto meelest huge and dangerous.