Karatest ja koiliblikatest

Aprill hakkab paeva haaval ohtusse joudma. Paevad on kuumad ja ood rahutud. Aeg suletekk valja vista:)

Rolli-pollid, aka kakandid, on jalle letti tassitud. Sel korral on Otto ka Arabeli toosse rakendanud ning nyyd nad korjavad neid kahe kopsikuga ja on oluliselt oma haardeulatust laiendanud. Otto teatas tana hommikul, et "tal oleks yhte venda ka vaja," siis saaks otsustavama loogi anda.

Ma leidsin kaks kakandit oma tee seest ..., ma ainult kujutan ette, kui mitu ma juba alla neelasin. Oak. Kui mind homme enam ei ole, siis teate, mis juhtus - kakandi myrgitus.

Ottol on laupaeval viimane jalgpalli voistlus. Aga enne seda, reedel, on karates voode testimised. Ma kyll ei tea, mida Ottokese puhul testida annab, sest vend on koveras nagu haakrist ja vehib siia-sinna. Ses kategoorias saaks raudselt musta voo katte. Aga puusaringid on juba taitsa sujuvad.

Lahen istun nyyd oue ja jahutan tulitavaid kasi. Ohk on koiliblikatest paks; moni suur kui kohvitass, lendavad porinal labi paikeseloojangust roosa oue. Ei tea, miks neid sel kevadel nii palju on? Kas mingi lind pole veel kohale joudnud? Aga nad laskuvad kiige patjade kollastele lilledele, kohe minu korvale, ja ootsuvad rahutult kaasa. Seltskond seegi:)

Pildid aprillist 2010

Kaisime eelmisel nadalavahetusel Taoses suusatamas ja siis olid ju lihavotted ka. Panen siia mone pildi Taosest ja munadekorjamisest tagaaias.

Vanaema 85.

6. aprillil oleks mu emapoolne vanaema saanud 85. aastaseks. Tavaliselt kaisime tema synnipaeva puhul vanalinna kohvikus Gnoom. Hoplaa, tuligi meelde yks synnipaevane lugu. Aga hoidkem meeles, et see pole ei ajalooline ega kronoloogiline ylestahendus, vaid lugu, mida on muutnud aeg ja sentimentaalsus. Minu lugu minu vanaemast.
Pakun, et tegemist oli vanaema x. synnipaevaga.

# # # # #

Sel aastal otsustasime, et Gnoomi ei lahe. Sealsed tootajad raudselt maletavad meie eelmise aasta klounaadi, mille kulminatsiooniks oli vanaema kovahaalne protest Gnoomi kohupiimapirukate hinna yle, kusjuures iga kohvikukylastaja sai teada, et keskturult oleks sama piruka saanud poolega sest rahast. Toestuseks tombas vanaema yhest oma kuuest kotist, mida ta endaga alati kaasas vedas, valja lommis kreemitordi, mille ta muideks sai sama hinna eest, mille eest "siin roovlite kohvikus saaks ainult kolm kohupiimapirukat." Et koigil oleks kindel arusaam, kui vahe austust tal selle roovlite kohviku vastu on, kysis ta sealsete tootajate kaest suurt nuga, et ta saaks tordi lahti loigata ja seda sooma hakata.

Sel aastal laksime pisikesse vanalinna keldrirestorani, kusjuures kellaaeg - 14.30 - oli strateegiliselt valitud minu ema ja tadi Lia poolt: louna labi ning ohtusook alles ees; seega toenaosus, et seal teisi kylastajaid pole, suhteliselt suur.

Ja nii oligi. Peale tootajate olid kohal ainult viis lapselast, ema ja tadi Lia, ning vanaema ja tema kuus kotti. Vot need punnis kotid oleksid pidanud kohe hairekellad toole panema, aga ei pannud - tahelepanu oli hajutatud suurest edust teiste kylastajate torjumisel. Ema ja Lia arutasid leti juures menyyd ning vanaema istus ohinal lastelastega ymber suure ymmarguse laua ja tombas kotid letti.

Yhest tombas ta valja posu ajalehti, mille ta lauale laiali laotas. Ja enne kui keegi joudis peerugi lasta, tombas ta teisest kotist valja selle aasta synnipaevaroa, mis polnud mitte lommis kreemitort, vaid suur peotais suitsuraimi, pead ja sabad kyljes.

On ytlematagi selge, et ta sai need keskturult. Seal yks vene vanapaar neid myys, kusjuures ta sai kolm pornograafilist videokassetti peale kauba. Ning yleyldse, eelmisel aastal "Gnoomis maksis suitsukala voileib roovlihinda" ning sel aastal toi ta "muidugi kalad ise." Ja nagu valja tuli, oli vanaema sel aastal yldse paremini ette valmistunud, sest ta tombas kolmandast kotist patsi Tallinna peenleiba ja suure sakkidega noa. Lohna jargi oleks voinud arvata, et neljandas kotis oli surnud kass, aga see on juba yks teine lugu, mis ennast siia vahele segab.

Lapselapsed oleksid tahtnud hirmsasti a) protesteerida ja kaskida kalad kotti tagasi pista, voi b) koval haalel hirnuda. Aga ei saanud, sest kumbki akt oleks tommanud liigset tahelepanu. Niisiis lasti kalad karmelt ringi kaima, hambad suurest turtsumisest plagisemas. Sabad ja pead viskasime laua alla; kussa neid muidu peidad - taskusse va? Need olid juba ajalehti tais.

Aga onneks saabus laua juurde tadi Lia, kes teatas, et me sinna ei jaa, liiga kallis, ja yldse "mis kuradi hais see siin on? Nad peaksid siin rohkem koristama." Niisiis tegime kiireid liigutusi ning panime toolid tihedalt laua alla, et kalapeade avastamine voimalikult edasi lykata. See idee oli Olle panus.

Ei maleta, et mul kunagi elus oleks restoranist lahkumine nii suurt kergendust pakkunud. :)

Kust see koik alguse sai?

# Emme, kust koik need asjad maakera peale said?
# (Oi-oi kui filosoofiline poeg mul on!)No moned inimesed arvavad, et Jumal loi asjad; ja siis moned, nagu mnina, usuvad suure paugu lugu - et kais suur pauk ja...
# Ei-ei-ei. Mingi Jumal ei pannud puuksu, vaid Arabel viskas koik asjad ylevalt alla.
# Ah Sa pidasid silmas seda kola siin esikus? (Voib-olla mitte siiski nii filosoofiline; pigem pragmaatiline.)

# Otto, kust beebid tulevad?
# Emme kohust.
# Aga kuidas nad sinna kohtu saavad?
# Tagumiku kaudu ronivad sisse.

Arabel suures voodis

Enne magamaminekut pikutan ponnidega moned minutid Otto voodis - raagime paevast ja plaanidest; laulame hirmsal haalel. Viimased paar nadalat on Arabella hirmus kurvaks saanud, kui ta vorevoodisse ringi tostetakse.
Niisiis kaisime pyhapaeval poes ja ostsime talle suurte tydrukute voodipesud ja paevateki ning kolisime ta nari alumisele voodile, kusjuures Otto kolis suurima heameele saatel ylemisele.

Tujukas aprill

Nadala eest panin pildi virsikupuust. Tegin tana veel yhe.
Olge lahked, lumi maas.
Aga eelmisel nadalal oli sooja kovasti - paike kyttis maid ja teid. Ning kui tana lounapaiku lumesadu jargi jai, siis aurasid lumehanged soojast pinnasest nagu saunakerised ja teed oleks keegi juskui kuuma triikrauaga yle kainud - aurasid kui varskelt pressitud viigipyksid.

Ja ilm sai sest udune, kohe pole-miskit-hasti-naha udune.

Esimene "udu", mida ma siinkandis nainud olen.

Katkine hetk

Laupaev.
Marco tool.
Ajasin end varakult dushi alla, sest tootas tulla tihe paev. Kiired hommikused soogid ja autosse - 9:15 Arabella gymnastikatund.
Taie vilega koju; Otto kostyymivahetus; ponnid autosse - 11.00 Otto karate linna teises otsas.
Natuke pisema vilega koju. Makaronid. Arabel pikutama. Ottoga loeme raamatut. Otto kostyymivahetus; Arabel maast lahti. Koik pissile. Koik autosse - 14.00 Otto jalgpall: trenn ja siis mang. Oues paikest +27 kraadi jagu.
Marco vajus mangu lopuks kohale, laksime pitsat sooma.
Peale soomist vahetasime Marcoga autod - tema vottis ponnid ja mina tema auto.

Soitsin kodu poole, kell oli viie paiku. Silm tahtis vagisi kinni vajuda. Tuul sumises labi lahtise akna korvus ja ohtupaike silitas karedaid kasi. Unistasin sellest, kuis koju joudes hiilin trepist yles, viskan jalad padjale ning loen pool tunnikest raamatut, puhkan vasinud selga.

Aga ei. Seda polnud tollel vasinud laupaeval mulle ette nahtud, sest teel koju pissis Arabel autotooli ning sealt tilkus see auto istmete peale.

Seisin maja ees, vaatasin tilkuvat autotooli, ning hetk mu ymber laks katki. Aga mitte sekundiga tuhandeks killuks, vaid aeglaselt ja moradega, valuliselt ja killu haaval. Mooda oue mu yle laiali. Sest kui ma koju joudsin, siis ei olnud mitte aeg yles hiilida, vaid Arabella tooli ja autoistmeid pesema hakata. Ja kui juba yhe autotooli pesemiseks laks, siis pidi ka teise ara pesema. Ja kui juba toolid valjas ning istmed pestud, siis miks mitte ka ylejaanud auto ara koristada. Ja kui juba tolmuimeja valja tassida, siis kaiks majagi seest yle.

Ja kui mina oma karedate kate ja vasinud seljaga pean koristama, siis lasku ylejaanud seltskond ka kaia.

Nii me siis koristasime kella seitsmeni. Said puhtaks toolid ja auto ja maja; pesugi sai pestud. Ning kui ponnid kell kaheksa pohku pugesid, olid minevikku pyhitud ka katkise hetke viimased killud.