Suvi käes ja tavaliselt veedame nii mõnegi nädalavahetuse telgiga
mägedes. Sel aastal ei saa aga telkimisest ameerika moodi asja, sest meie
lemmikmetsad on leekides. Niisiis istun oma telgis, mis on seekord püstitatud
maja taha aeda, ja mõlgutan nostalgilisi mõtteid eelmisest aastast.
Kõige ärevamad hetked leiavad ameerika telklaagrites aset alati siis, kui päike juba puude tagant varju otsimas. Sest ega ameerika mees ei saa muidu nädalavahetust esmaspäeva veeretatud, kui oma püssi lagedale ei kaeva ja sellest tulistama ei hakka. See on tema põhiseaduslik õigus, millele rakenduse puudumisel tuleb rakendust otsida.
Sest kui ta seal metsas istub, kastiga sõiduauto kõikide teiste ameerika meeste kastiga sõiduautode poolt tolmu maetud, ja kui ta telk tundub teise päeva õhtuks õige tilluke nende pikkade kõverate mändide all, ja kui mõned õlled kutsuvad rinnas esile uhked ja isamaalised tunded, siis tuleb ka püss letti tõmmata.
Noo-ja kui on juba letti tõmmatud, siis tuleb sest ka moni pauk lasta, sest kuidas muidu teised ameerika mehed teistes väikestes telkides teavad, kui võimas riist tal on – ikka vaenlase hirmuks ja kodu kaitseks. Sest õige mees on vaba ainult siis, kui ta oma riistaga vabalt vehkida saab ning selle uhkelt vinna ajab ja kõva lärmiga sest kõigile teada annab. Pean siis siinkohal silmas ikka veel püssi.
Mina pikutan oma väikeses telgis, sügan tahmase koera selga ning loodan, et ehk on mehel varsti kuulid otsas, sest enamuse oma rahast on ta kulutanud tolmu all passiva kastiga auto peale. Ja siis veel õllede peale ja koormatäie liha peale, mida Rex on regulaarse intervalliga varastams käinud ja mis iga püssipauguga reostab Rexi soolestiku kaudu minu telgi õhku.
Pikutan seal koerapeerupilves ja olen tänulik, et ameerika mehed pole mind veel kogemata sõelapõhjaks lasknud. Olen tänulik, et kodu on kaitsetet ja vaenlane, kes põõsastes luusib, väriseb samamoodi nagu mina oma koige väiksemas telgis. Onn peitub väikestes asjades!
Kõige ärevamad hetked leiavad ameerika telklaagrites aset alati siis, kui päike juba puude tagant varju otsimas. Sest ega ameerika mees ei saa muidu nädalavahetust esmaspäeva veeretatud, kui oma püssi lagedale ei kaeva ja sellest tulistama ei hakka. See on tema põhiseaduslik õigus, millele rakenduse puudumisel tuleb rakendust otsida.
Sest kui ta seal metsas istub, kastiga sõiduauto kõikide teiste ameerika meeste kastiga sõiduautode poolt tolmu maetud, ja kui ta telk tundub teise päeva õhtuks õige tilluke nende pikkade kõverate mändide all, ja kui mõned õlled kutsuvad rinnas esile uhked ja isamaalised tunded, siis tuleb ka püss letti tõmmata.
Noo-ja kui on juba letti tõmmatud, siis tuleb sest ka moni pauk lasta, sest kuidas muidu teised ameerika mehed teistes väikestes telkides teavad, kui võimas riist tal on – ikka vaenlase hirmuks ja kodu kaitseks. Sest õige mees on vaba ainult siis, kui ta oma riistaga vabalt vehkida saab ning selle uhkelt vinna ajab ja kõva lärmiga sest kõigile teada annab. Pean siis siinkohal silmas ikka veel püssi.
Mina pikutan oma väikeses telgis, sügan tahmase koera selga ning loodan, et ehk on mehel varsti kuulid otsas, sest enamuse oma rahast on ta kulutanud tolmu all passiva kastiga auto peale. Ja siis veel õllede peale ja koormatäie liha peale, mida Rex on regulaarse intervalliga varastams käinud ja mis iga püssipauguga reostab Rexi soolestiku kaudu minu telgi õhku.
Pikutan seal koerapeerupilves ja olen tänulik, et ameerika mehed pole mind veel kogemata sõelapõhjaks lasknud. Olen tänulik, et kodu on kaitsetet ja vaenlane, kes põõsastes luusib, väriseb samamoodi nagu mina oma koige väiksemas telgis. Onn peitub väikestes asjades!
