Arabel 7-kuune

Pisike ylevaade temastki, sest ma vaatan, et ta jaab jalle Otto varju.

Ta on jatkuvalt armas ja pehme ja soe. Juukseid on juba moni karv rohkem, pea ikka veidi lopergune, silmad hele-helesinised. Hambaid pole. Meeldib syya, lobiseda, oma varbaid lutsida ja koike pigistada. Otto meeldib ka, kohe hirmsal kombel.

Aga nyyd juba oskab enda eest seista - kui Otto koik ta manguasjad minema viib ja/voi togib, siis haarab ta Otto juuksed surmahaardesse. Me Marcoga kasutame juhust ja erudeerime Ottot, et vot seda kutsutakse karmaks - poleks pidanud oma ode 6 kuud nygima. Ja kui Otto kohe manguasju tagasi ei too, siis me hoiame teda porandal kinni ja laseme Arabelil ta juukseid sasida. Vend teeb kohe kiireid liigutusi.
No ja lakski jutt jalle Otto peale.

Panin siia moned pildid, kui kaisime nadal tagasi loomaaias.

Otto I paev lasteaias

Neljapaev oli Otto esimene paev lasteaias. Ta kaib seal nyydsest kaks korda nadalas, neli tundi korraga.

Nadal enne seda oli lahtiste uste paev. Siis oli terve perekond teretulnud aega veetma, et ponnid harjuksid. Moni tuli kohe suguseltsiga - kahed paarid vanavanemaid, onud ja tadid oma lastega; moni sugulane oli juba nii eakas, et saabus kanderaamiga. Vaadake, mehhiko kultuur - pere vanim poeg alustab haridusteed, seda tuleb suguseltsi kokkutulekuga tahistada.
Ottol olid moraalseks toeks eesti kombe kohaselt naised ja lapsed - mina ja Arabel (kelle abi seisnes selles, et magas puu all karus.)

Aga neljapaev oli esimene ametlik paev, mil sugulased minema saadeti. Pakkisin ta lounasoogi kotti (mis tal pildil kaes on), viisin ta kohale ning oligi kogu lugu. Otto oli veidi rivist valjas kui lahkusin, sest nurgas istus yks pisike pliks ja rookis nyyd juba kareda haalega. Aga kui ma talle jarele laksin, siis rookis Otto, sest ta ei tahtnud koju minna.

Igatahes on meil nyyd koigil ninad tatised. Hakkab pihta.

P.S. Teine pilt on Otto esimesest kunstitoost:)

Otto satikad III

Kakanditel uus rekreatsiooniline yritus - Otto pistab nad kummimadratsi pumba voolikusse ja siis pumpab nad sealt laias kaares valja. Pauhh!

Nagu Disneyworld.

P.S. Aeg-ajalt yritab ka Arabellat voolikusse pigistada, aga see satikas on liiga suur;) Ehk homme mahub?!

Otto satikad II

Otto alustab oma paeva 6.30 hommikul. Esimene kaik on vetsu, kus ta pissib potti, porandale ja varba peale. Sealt edasi laheb ta oue ning asub koguma rolli-pollisid. Vot ma tapselt ei tea, mis tougu tyypidega on tegu, niisiis kutsugem neid keldrikakanditeks, sest nad naevad seesugused valja ja oskavad veel kerasse ka tommata. Panin siia pildi.

Nad elavad muru sees, kus on niiske ja pime. Kuid varahommikuti, peale kastmist, jalutavad vabal kaigul mooda oue ringi ning pole yldse teadlikud, et nende looduslik vaenlane Ottus Fanarus on oma hommikusel jalutuskaigul pisikese sininse plastmassist paadiga, kuhu sisse ta kakandisaagi kavatseb puistata.

Kell seitse teen silmad lahti, sest Otto on voodisse pugenud ning puhib kahtlaselt. Ja mis ma naen? On toimunud laevahukk ning kakandilised koik mooda MINU voodit laiali. Jalgid tyybid ronivad mooda patja, moned on suurest hirmust end kerasse tommanud.
"Otto, mis need siin voodis teevad?"
"Rolli-pollid tahavad tudusse minna."
"Ei taha, vii nad oue."
"Nad ei saa oue minna, oues on liiga palav."
"Hea kyll, vii nad siis kooki."
Korjame kokku, 58 isendit. Moned jaid raudselt leidmata.

Trepil kukuvad uuesti paadist valja. Korjame kokku, 53 isendit. Paneme paadi koogi porandale - Marco komistab otsa. Korjame kokku 49 isendit. Saate aimu, mis toimub. Paneme paadi laua peale.
Soon herkulaputru ja vaatan, kuidas 49 kakandit yksteise otsas ronib. Peast kaib labi, et ilmselt sokutas Otto moned mulle pudru sisse. Igavesed ebaelegantsed tegelased; pole ime, et nad Otto putukahierarhias karjaari pole teinud.

Tund hiljem leiab Otto yhe karvase ambliku; kakandid evakueeritakse ambrisse, sest ega nii korgel auastmel oleval satikal ei sobi taoliste madalate tyypidega laeva jagada.

Otto satikad

Otto on putukasober, kes veel ei ole kuulnud. Ta ei osanud veel kondidagi, kui mulle peosees esimese ambliku naha toi - ylemiselt korruselt alla kooki, kusjuures kogukahju amblikule oli ainult kaks jalga.

Kuna igas suuruses amblikke on maja tais, siis need ei paku enam suuremat huvi. Ehkki oma korgema astme staatust pole nad Otto silmis ometigi kaotanud - amblikud on putukamaailma VIPid.

Tanaseks on Otto sammu edasi teinud; oigemini sammu oue teinud. Peamine huviobjekt: mesilased. Lavendlipoosad on lilladest oitest pungil, ja kui lahedale hiilid, siis tunned, kuis maapind vibreerib mesilaste suminast. Ma enam ei ytle Ottole, et ara napuga katsu, muidu noelab. Nii lahjadel remarkidel pole mingit vastukaja. Nyyd ma teatan hauataguse haalega, et kui napuga sorkida, siis hammustab terve sorme otsast ara.
Sellegipoolest poeb ta aeg-ajalt kaissu, surub oma rusikas kae mulle vastu korva ja sosistab, "Emme, kuula!"
Ma tean kuulamatagi: vihane "bzzzzzZZZZZzzzz." Viimase nadala jooksul on ta kolm korda noelata saanud, aga see tundub Ottot mitte hairivat. Pigem vastupidi, mesilased on kasvatanud autoriteeti ning on Otto putukahierarhias tousnud teisele kohale kohe amblike jarel.

Ja kui amblikud peagi millegi kardinaalsega lagedale ei tule, siis on nende liidrikoht varsti loogi all.

Ikka veel telgis

Telk on ikka pysti, neljas nadal jookseb.

Esimesel nadalal magas Otto peamiselt Marcoga telgis. Aga siis yhel ool tuhises aikesetorm kylast labi ning hommikul marssis Otto oma padjaga kooki ning teatas, et tema kolib tuppa tagasi. Nad Marcoga olla oosel kaks tundi yleval istunud ja oodanud, mil tuul ja vihm nad koos telgiga minema uhub.

Nyyd magan mina seal telgis, sest seltskond on viimasel ajal oositi rahutu. Kummimadratsi ja magamiskoti viskasin valja, toin sisse peened linad ja suletekid. Teine asi.
Marco magab ponnidega majas, igal ool ise toas - soltuvalt sellest, kes parasjagu ringi kollab. Eile oli voodipesu vahetamise paev ja tuli valja, et majas on voodid tehtud seitsmele inimesele. Asun olukorda ohjama ning tanasest on igal sellil yks ase. Punkt.

Telgis

Tuul viis vana telgi minema, ostsime uue ja uhkema. No vot ei tea, kas ikka on piisavalt suur telk?

Helistasin Marcole poest, ta kaskis mul moni suurem osta - noh et see mudel (pildil) polevat piisavalt ruumikas.
Niisiis tana oosel magan mina Ottoga maja taga telgis - harjutused eelseisvaks matkaks.

Egas midagi, ronin nyyd ka sinna telki; minu kummimadrats on ilmselt juba tossi vajunud. Hmh.

Tana ainult Arabellast

Arabella on 6-kuune. Votsime varske synnipaeva pidulikult ja lauluga vastu; tegime pistaatsia-sidruni kooki.

Otto kutsub teda Belluks, pehme 'l'-ga. Juuksed hakkavad tasapisi pahe tulema - naeb valja nagu pisike siil. Tiirleb ymber oma telje ja istub ise. Hambaid pole yhtegi. Armastab porgandeid ja herkulaputru ja Ottot. Mitte keegi ei saa teda nii naerma kui Otto.

Ta on tasane ja armas. Ei torise, ei vigise; kardab kodi. Ohtuti vedeleme mone hetke koos voodil, kaisume ja ajame juttu. Mina raagin paevategemistest ja puudest ja tahtedest. Moned lood ajavad naerma, moned jutustama, aga moni lugu votab kulmugi kipra. Ja siis raagib tema mulle, kui monusad on Otto ja porgandipyree, ja kuis vannis meeldib sulistada, ja kuis votab ohkama, kui tuuleohk juuksetukka lehvitab.