Varastamata jäänud aeg

Minu majas elavad ajavargad (Otto, Arabel, Marco). Kui ma varvastega mõnestki minutist kinni ei hoia, siis ei jää mulle midagi alles. Mis toimub ses varastamata jäänud ajas:

Suurem protsent kulub kaose kontrollimisele. Maja teisel korrusel plahvatas orkaan - ma seda ise kyll ei näinud, aga tõendusmaterjal on kyllaldane. Kuidas see on võimalik, et majas on juures yks viiekilone pliks, aga mustapesu hunnik on kahekordistunud? Tegelen vankumatult tagajärgedega.

Korra päevas spordin, umbes 20 minutit, mõnel heal päeval ka 30 minutit, kehval päeval lähen jooksma. Miks kehval? Jooksen õhtul, kui muist seltskonda unes, ja see tähendab, et päeva jooksul ei leidunud 20. minutitki.

Enamus aega algabki õhtul kaheksa. Loen. Kuulan muusikat. Vaatan mõnd filmi. Plaanin joogat teha, aga ei jaksa - fyysis peaks vastu, aga vaim on vaiki. Mõnel minutil kirjutan sahtlisse ja taskusse ja kinga sisse. Blogi kirjutan nädalavahetusel raamatupoe kohvikus, yksipäini - laen patareisid; laen reisi teekoogiga. Hehee, reied peavad kraanikausi ees seismiseks ikke tugevad saama:)

Aga õhtakul leian yhe hetke endale. Istun maja taga kiiges ja vaatan, kuis päike värvib silmapiiri roosaks. Kollane liblikas, suur nagu alustass, lehvib yle muru, ja koolibrid tantsivad ymber päevakuumusest räsitud liiliate. Pyhin tillukese musta sipelga oma jalalt, seon sassis juuksed laubalt patsi ning tomban sõõmu värsket väsinud kehasse.
Et vanniajaks traksis olla, trillallaa!

Varvisin koogi seina oranzhiks

Olge lahked.

Kino yritus

Täna läheme kinno. Teeme seda igal nädalal, sest Albuquerque's on kaks korda nädalas lastele tasuta kino, koolivaheaja yritus

Läheme kohe peale hommikusooki, et head istekohta saada. Pargin auto, kell on 9.30, sooja 35+. Tõmban kopsud õhku täis ning rebin tite, teki, koti ja Otto autost välja. Riputan tite, teki, koti ja autovõtmed enda kylge, Otto tõmbas juba jeehat. Hyyatan heleda häälega, et ta ootaks. Eemalt tuleb veoauto, lisan sammu ja roogatan, et Otto seisma jääks. Kõik peale Otto jäävad seisma. Litsun Otto jarel kinno, higi tilgub mooda selgroogu.

Ostan popcorni, veepudeli sniferdasime sisse.

Sätime end istuma, Otto pistab popcorni ja joob. Film algab, Otto põis rohkem ei kannata. Rebin tite, teki, koti ja Otto reavahest valja. Vetsu kabiini hästi ei mahu, minu tagumik ja Arabella varbad on uksest väljas. Otto tõmbab pyksid maha. Kui on hea päev, siis ta pissib potti; kui on tavaline päev, siis ta pissib muist potti ja muist pykste peale; kui on karm päev, siis ta pissib pykste peale, põrandale, kinga sisse, sargi peale, omale silma ja mulle pähe. Arge kysige. Täna on õnneks tavaline päev, tõmban hammastega pyksid yles - Otto ise hästi ei saa ja mul, tuletagem meelde, on käes: titt, tekk, kott.

Taas kinos. Otto joob. Põis palub pausi. Nyyd on olukord keerulisem, sest Arabel parasjagu soob. Otto mõistab olukorra komplitseeritust ning pakub, et ta võib sinnasamasse toolinajale ka pissida - tõmbab pyksid maha. Pean kiirelt tegutsema - rebin teki, koti ja Otto; Arabel ripub hammastega tissi kyljes. Litsume vetsu, higi tilgub mooda selgroogu. Täna ei ole siiski tavaline paev, täna on karm paev. Manooverdan kusise seltskonna kinno tagasi. Istume. Otto kykitab reavahes ja soob põrandale kukkunud popcorni ja omanikuta kommi ning teatab, et nyyd on aeg koju minna.

Riputan tite, teki ja koti endale kylge. Otto tõmbas juba jeehat. Jooksen, selg on higine, käed keelpuvad, särgil piimaplekid, juustes kusehais ja popcorn. Keeran autos kylma õhu põhja ja hingan valja - kõik pole veel lõppenud.

Järgmise korrani.

P.S. Ah et mis film oli? Hmm ...

Tana on reede!

Reede on Otto lemmik paev, sest reedel saabuvad taas tema ellu kaks koige vingemat-vangemat-voimsamat:
a) prygiauto
b) issi.

Punkt.