esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Arabel on aastane!







Palju onne, kallis Arabel:)

Synnipaev sai rahulik ja tasane, nagu ta isegi. Ei teinud suurt larmi, sest ei tahtnud synnipaevalast rivist valja lyya.

Kingituseks sai trampliini, mille tarvis ta peab veel kasvama. Aga ta hyppab seal sellegipoolest. No ja Otto on muidugi voi sees:)

Mina kaisin hommikul hambaarstil, niisiis tegime kooki alles ohtul. Aga ega siis kyynalde puhumine ja laulmine seeparast ara ei jaanud: pistsime kyynla hommikupudru kaussi:)

Panen siia moned votted elu esimestest paevadest ka:)

pühapäev, 30. jaanuar 2011

Tyytud helinad

Mangutoa nurgas on laud. Laual on mangutelefeon. See telefon heliseb, laulab ja raagib suvalisel ajal tiheda sagedusega - trrrrr. Hello? Is this you? Ma olen avastanud kaks meetodit, mil moel seda vidinat vaiki saada:
a) patareid valja (meetod pole kasutusel, sest Otto nouab patareid tagasi)
b) 20 km/h vastu seina (meetod pole kasutusel, sest ilmselt jaab seina auk)

Nyydseks on minu aju selle vidina lauluga harjunud. Aga Ottole hakkas see eelmisel nadalal narvidele kaima. Kuna tema abstraktne motlemine on olematu, siis ei tea ta, et see on mangutelefon. Niisiis on ta hakanud tyytut helistajat terroriseerima. Panen siia Otto kahekone eestikeelse variandi:

Trrrr .... (Otto haarab toru ja hakkab arritusest lillaks tombuma)
Tel: Hallo! Kas see oled Sina?
Otto: (valjul haalel) Jaaaaaaa, see olen mina! Ara helista siia kogu aeg!
Tel: (hakkab laulma)
Otto: (valjul haalel yle laulu)Siin ei ole kommi. Me peame poodi minema. Ara helista!
Tel: Hallo! Kas see oled Sina?
Otto: (roogib, tatti lendab, silmad punased) Ma ytlesin, et mina! Lopeta see helistamine kohe see minut. (virutab toru hargile)
Tel: (hakkab laulma)
Mina: Otto, kes helistas?
Otto: Mingi koer helistab kogu aeg ja tahab kommi saada.
Mina: Helista talle tagasi ja ytle, et argu siia rohkem helistagu.
Tel: Trrrr ... Hallo? Kas see oled Sina?
Otto: (haarab toru, nagu lilla) Emme ytles, et ara siia rohkem helista. Meil pole kommi. (toru hargile)
Mina: Heh, jalle helistas? (telefon laulab)
Otto: No kogu aeg helistab. (votab toru) Emme, mine too mulle sahvrist moned kommid ...

Me tegime plastiliinist hunniku komme ja nyyd Otto roogib telefoni, et miks koer pole juba oma kommidele jarele tulnud.

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Viu-viu-viu

Nadala alguses olime koik pasatoves, mis laks nadala teises pooles sujuva liigutusega yle tatitoveks. Seega oleme olnud tasased ja tubased; mattunud taskuratikutesse.

Oues kylm napistab, niisiis pole suurt lugu.

Panen siia yhe perepildi - jalgige, iga selli silmad on isevarvi: Ottol vesihallid, minul rohelised, Bellul sinised ja Marcol pruunid:)

laupäev, 15. jaanuar 2011

Ottol uus toukeratas


Toukeratta toukamine on hetke lemmikuim ajaviide. Meie Arabeliga litsume sabas.

Bosque Del Apache

Kaisime paar paeva enne aastavahetust kanada veelindude talvituspaigas. Oleme seal ennegi kainud. Sel korral oli kovasti kylma, rahvast yldse mitte, ning hiilisime lindudele veidi lahemale. Arevust tekitavamaks atraktsiooniks oli vaatluskohtadessse yles pandud puumade hoiatused - need pidavat seal linde ja pisemaid lapsi nillimas kaima.

Peatusime oosel La Paloma ajalooliste kuumaveeallikate spas. Votsime mineraalvanne ning hautasime linnuvaatlemisest kylmetunud konte.

Uni sai sest oige magus:)




Joulud






Joulud olid tasased ja rahulikud. Tegime oasuppi, hapukapsastega taidetud parti ning suuremates lademetes piparkooke. Kusjuures piparkoogi taigna retsepti olen kolme aastaga suutnud pea taiuseni manipuleerida.

Sain kingiks moned haad raamatud; Otto sai lauamangud ja Arabel sai ka midagi.

Pildil Otto maitsestab ahjukartuleid ja koogivilju - tema ampluaasse kuulus korvalroog.

Arabel ja kuusk

Arabella esimene joulupuu:)Hankisime teise paar paeva enne pyhi ning saime eriti soodsa hinnaga. Vaadake, ameerikamaalased toovad kuuse juba novembri lopus, kohe peale tanupyhi, ning jouludeks on vaid mones kohas moni raaba-kusti ja eriti soolase hinnaga puu alles. Ja kuna enam keegi peale meie ja siis veel mone eurooplase kuuske ei osta, saab kovasti alet. Kusjuures raaba-kustisid voib tasuta kohe mitu koju viia.

Me saime peene kuuse - langematute okastega:))

Arabel ei arvanud kuusest suurt midagi - korra napuga katsus ja sellega huvi kadus.

Panen siia mone pildi ka selle hooaja shefimatest ehetest.





esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Kennedy kosmosekeskuses, FL

Unustasin Florida reisi juurde lisada. Aadressi selle keskuse juurde pole voimalik leida. On ainult juhised, kuidas sinna saada. Ja me eksisime ara ning tiirutasime teab kus ringi. Kohale joudes oli seltskond tige ja naljane. Ja koik, mis seal syya oli, oli POPCORN.



Joulukaardi pildid

Panen siia moned esindus-pildid; need, mis kaartidele said. Yldiselt laks pildistamine aia taha, sest Arabel hakkas oma kleiti kartma - see krabises.

Iga pildi peal kas Arabel nutab voi on Otto nagu gangster.
P.S. Panin Florida pildid allapoole - minge kaema.





Arabella esimene lumi







17. detsembril. Kuigi mitte just paris esimene lumi, sest kui ta syndis, siis sel nadalal sadas lund. Aga mitte nii palju.
No ja siis me teda lumehange ka ei pistnud. Tapsemalt oeldes - Arabella esimene lume katsumine.

Nii palju lund pole Albuquerque's meie siinoleku jooksul veel sadanud. Paikeseline pilt Ottost on tehtud jargmisel paeval.

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Mehhiko lahe aares





Rannas piknikul. Muidu soe ilm, aga mere aares puhus vinge kylm tuul.

Laotasime piknikuteki rannakarpe tais liivale, ladusime vorstivoileivad valja, ning enne kui esimene amps sai alla neelatud, lendasid kohale kaks kajakat. Kylmad ilmad, nalg napistas, niisiis ei hakanud nad niisama palumise ja passimisega aega raiskama, vaid sattisid endid meie peade kohale umbes meetri korgusele ohku liuglema ning kasutasid iga voimalikku hetke, et varbaga vorst leiva pealt ara varastada.

Paar minutit vehkisime katega, mille peale tyybid kutsusid kohale kaksteist sopra. Nyyd asusime ka oma ridasid reorganiseerima.

Kajakad manooverdasid pea kohal ja karjusid. Marco loopis liiva ja karjus, et kadugu koju. Mina karjusin, et anname neile mone leivaviilu, kyll nad minema lendavad. Otto karjus suurest roomust nii toreda pereyrituse eest. Kisa oli kova. Arabeli panin teki alla peitu, sest moni kajakas hakkas teda kui mahlast pekitykki seirama.

Peale Fanari plaani - vehkimine ja karjumine - labikukkumist, asusime Gutmanni plaani - saagi jagamine - ellu viima. Loopisime leiba, kajakad kaklesid ja ryndasid leiba. Marco karjus, et argu ma Ottole rohkem leiba andku, sest muidu kajakad-raisad soovad ta ka ara. Mina peitsin vorsti ara ning jaotasin saaki. Kogukaotus meile oli paar leivaviilu, sest rabe taisteraleib polnud just eriti popp.

Ylejaanud aja viskasime lutsu ja valvasime Arabeli; korjasime rannakarpe. Kajakad seisid nagu sodalased veepiiril ja hoidsid toidukotil silma peal. Siis pakkisime koli kokku ja laksime Salvador Dali muuseumi. See oli meeldejaav kultuurihetk, kus Otto veetis aega kokkupandava tooli haldamisega ja Arabel nautis kohukotis iga shedoovrit.

Paev hingele:)

Alligaatorite maal







Viimasel paeval kaisime alligaatorite pargis.

Mu ootused oli lahjad - tavaliselt on yhe looma pargid tagasihoidlikud, paarikymne isendiga.

Aga see yritus oli vaatamist vaart. Seal polnud mitte moned isendid, vaid alligaatorite kuhjad (tuletagem meelde, alligaatorid on koigusoojased ning ilm oli kylm; seega olid nad kuhjas yksteise otsas), lisaks veel krokodille, madusid (pyytud kohalikest soodest, enamik inemese toodud teistest riikidest ja siis loodusesse lahtu lastud) ja koiksugu eksootilise linde, kes Floridas niisama ringi laaberdavad.

Peale selle oli pargi tagumises osas touaretuskeskus - suur soine tiik, kus elas 30 isast ja 100 emast isendit looduslikes tingimustes. Meil onnestus naha, kuis alfa-isane yht alligaatorijunkrut korrale kutsus. Vesi on tiigis sogane - selleks, et naha, kus "vaenlane" ringi sulistab, peab pealae, kus silmad asuvad, pinnale tostma. Tyybid olid nagu allveelaevad - katsusid yksteist singasonga manooverdades yle kavaldada. Aga eks see suur paks isane oli asja eest pealik - nagi verisulis poisikese plaani labi ning rabas teist oma 96 hambaga. Huhuu.

No ja siis sai allogaatoribeebisid syles hoida ja priskemaid tyype niisama silitada. Nii nunnud:)) Vaatasime ka, kuidas yks kohalik jorss nendega maadles ja kuidas neid toideti. Nii armsasti sisisevad.

Kui ara tulime, pandi parasjagu infrapunase lampe yles - lubas kanget ookylma ja pisemad sellid ei elavat seda yle.

Ameerika mees metsas

Suvi kä es ja tavaliselt veedame nii mõnegi nädalavahetuse telgiga mägedes. Sel aastal ei saa aga telkimisest ameerika moodi asja, sest mei...