Rannas piknikul. Muidu soe ilm, aga mere aares puhus vinge kylm tuul.
Laotasime piknikuteki rannakarpe tais liivale, ladusime vorstivoileivad valja, ning enne kui esimene amps sai alla neelatud, lendasid kohale kaks kajakat. Kylmad ilmad, nalg napistas, niisiis ei hakanud nad niisama palumise ja passimisega aega raiskama, vaid sattisid endid meie peade kohale umbes meetri korgusele ohku liuglema ning kasutasid iga voimalikku hetke, et varbaga vorst leiva pealt ara varastada.
Paar minutit vehkisime katega, mille peale tyybid kutsusid kohale kaksteist sopra. Nyyd asusime ka oma ridasid reorganiseerima.
Kajakad manooverdasid pea kohal ja karjusid. Marco loopis liiva ja karjus, et kadugu koju. Mina karjusin, et anname neile mone leivaviilu, kyll nad minema lendavad. Otto karjus suurest roomust nii toreda pereyrituse eest. Kisa oli kova. Arabeli panin teki alla peitu, sest moni kajakas hakkas teda kui mahlast pekitykki seirama.
Peale Fanari plaani - vehkimine ja karjumine - labikukkumist, asusime Gutmanni plaani - saagi jagamine - ellu viima. Loopisime leiba, kajakad kaklesid ja ryndasid leiba. Marco karjus, et argu ma Ottole rohkem leiba andku, sest muidu kajakad-raisad soovad ta ka ara. Mina peitsin vorsti ara ning jaotasin saaki. Kogukaotus meile oli paar leivaviilu, sest rabe taisteraleib polnud just eriti popp.
Ylejaanud aja viskasime lutsu ja valvasime Arabeli; korjasime rannakarpe. Kajakad seisid nagu sodalased veepiiril ja hoidsid toidukotil silma peal. Siis pakkisime koli kokku ja laksime Salvador Dali muuseumi. See oli meeldejaav kultuurihetk, kus Otto veetis aega kokkupandava tooli haldamisega ja Arabel nautis kohukotis iga shedoovrit.
Paev hingele:)
päris hea. äkki oleksite pidanud kõik teki alla minema? koos võileibadega, ma mõtlen..i.
VastaKustuta