esmaspäev, 31. oktoober 2016

Ohupallid

Iga oktoobrikuu alguses on Albuquerques kuuma-ohu ohupallide festival. Ohupallurid tulevad yle maailma kohale ja kui ilma on, siis nadal aega, igal hommikul, holjuvad oma palliga linna kohal.

Neid on umbes nii 1000 ringis. Hommikul poole seitsme paiku tousevad nad koos paikesega ohku ning selleks ajaks, kui me kooli poole teele oleme asunud, tilberdavad nad katuste ja teede kohal ning otsivad maandumispaika - nagu varskelt-suitsutatud mesilased.

Vaadake, seda soiduriista on raske kontrollida, kui siis ainult yles-all suunas. Seega peavad nad tihti maanduma suvalistes kohtades - naiteks keset suurt ristmikku voi kellegi tagaaias. Neil soidab jarel umbes 6-liikmeline meeskond, kes aitab palli maha tommata ja kokku lappida. Kogu see ettevotmine tekitab linnaelus paraja segaduse.

On traditsiooniks, et reedel enne festivali tulevad ohupallid koolidesse.

Me pole suuremad massi-yrituste sobrad, niisiis vaatleme kogu yritust teisest linnaotsast, nii yhe silmaga. Ja kuna nad jaavad kooliteele, siis on kokkupuude lahedasem, kui ma soovin. Kui vahegi voimalik, siis teeme linnast yldse vehkat.

Sel aastal laksime Durangosse. Panin moned pildid:)




















esmaspäev, 19. september 2016

Kahtlusalused muhu leivad


Oleme juba yle kuu aja kodus tagasi olnud ja argipaev on sisse soitnud nagu peatusteta tramm. Aja ja korgusegagi oleme harjunud. Enam ei istu keegi kell 3 oosel yleval ja pea ei kai ka ringi.

Shokolaadid on soodud yhes kommide ja heeringaga. Ainult muhu mustad leivad on veel sygavkylmas alles. Higistavad teised seal ylemisel riiulil ja iga kord, kui ma neid vaatan, tuleb meelde turvakontroll Denveris.

Yle-Atlandi lend oli maandunud 2 tundi varem. Peaks ytlema, et raske on ennast motiveerida ja seltskondlikku liikumist juhedada, kui oled viimased 12 tundi pisikest telekat vaadanud, kusjuures telekas on umbes 10cm kaugusel sinu ninajuurikast, sest sinu ees istuv seltsimees on otsustanud oma tooliga leboskleda ning ranna asendi votta.

Arabel vahemalt magas moned tunnid, aga Ott mitte - ta nagi valja nagu oleks tulnud metsast seeni korjamast.

Tollis laks pikemaks munemiseks nagu oli ka arvata, sest deklareerisin ara iga kommi, heeringa ja leiva, mis olin Eestist kaasa tarinud. Oli vaja oodata valismaise kommi-heeringa-leiva spetsialisti. Meie reisikaaslased aga ajasid samal ajal taga oma kadumalainud kohvrit mangurelvadega. Ma motlesin, et nae, mangurelvad palju kahtlasemad kui leivad, kuigi leiva sisse saaks ka yht ja teist peita. Hihii.

Vara hoiskasin. Kui me lopuks viimasesse turvakontrolli joudsime, tommati mu kasipagas kohe letti. Kinnaste ja maskiga mann marssis kohale, kaskis jalad harki ajada ja kohver lahti teha, kusjuures Ott ajas vaimustusest oma jalad praktiliselt spagaati ja kysis, et kas nii harki on paras, voi peaks veel rohkem harki ajama, ehkki voib juhtuda, et tal rohkem harki ei lahe.

Kohemaid koukis mann lagedale muhu leivad, mis olid kasipagasis, sest suurtesse kohvritesse need ei mahtunud - suured kohvrid olid tais heeringaid ja kummikuid ja muud trani. Suure ettevaatusega ongitses ta leivad Selveri kilekotist valja ning kutsus kohale pommi-spetsialisti, kes tegi leibadest rontgeni pilte, vottis vere-, pasa- ja muid proove ning lopuks ka nuusutas leibasid, mille peale ta noogutas ja leidis, et tegemist on taiesti reisikolblike leibadega.

Aga leib maitseb nyyd seda magusam:)


kolmapäev, 18. mai 2016

Ai-ai, mai

Tervitused siit poolt ookeani - oleme Eestit vaisamas 15. juulist kuni 9. augustini.
Maikuu sibas sokkidesse nagu naljane hiir; toi kaasa jalgpalli turniirid ja balleti esitused, Oti synnipaeva ja minu konekonkursid, mis eriti edukalt eei lainud. Kooliaastasse on veel nadal jaanud, siis tulevad sisse magatud hommikud ja korvetavad keskpaevad. Hehhee:)

Meil laheb jatkuvalt kenasti, lapsed kasvavad, peni ka. Rex on nagu Arabel - hinges kutsikas, aga kehalt tugevam. Niidavad jalust maha ja raiuvad reide sinikaid, kui oigel ajal eest ara ei saa.

Peamiselt tahtsin siia moned pildid panna. Suusatasime sel aastal palju, peamiselt Koloraado osariigis Durangos ja siis kodulahedal Santa Fes.

Lapsed mangivad viiulit ja on muidu tublid, Rex veedab vaba aja peamiselt taskuratikud narides, vahel nosib ka vaipa ja lego tykke. Ja kui naeb kellegi paljaid jalavarsi, siis paneb oma kylma nina vastu polveonnalt ning tekitab seelabi hirmuaratavaid hetki. Lahen votan tastki mone pildi, et siia yles panna:)




Ameerika mees metsas

Suvi kä es ja tavaliselt veedame nii mõnegi nädalavahetuse telgiga mägedes. Sel aastal ei saa aga telkimisest ameerika moodi asja, sest mei...