Tatine nadal

Sygise esimesed ookylmad on paar ood kovasti napistamas kainud. Ma ju tean, et oktoobris laheb jahedaks, aga ikkagi votab hinge kinni see esimene hommik, kui pistan end uksest valja ja hingeaur loob prillid uduseks.
Viimased viis kuud on saanud kovasti higistada ning kuumakraade kiruda. Nyyd on napud sinised ja nina punane.

Ja me oleme koik kergel kombel tobised. Algab see samal moel. Otto toob lasteaiast mingi olluse kohale, millega me koik ylejaanud voitleme. Ikka taruvaigu, sibulakoore tee ja pipraplaastritega. Lasteaiakasvatajad ei oska selle peale kohe midagi kosta. Ah et see on pipraplaaster Otto rinnal? Hmm ... .

Otto ootab lund. Ootab seda maja taha ka, sest magedes juba ju puistab pikemat aega.

Sygisesed tegemised

Madal ja mahe paike; Rio Grande org kollaseid pritsmeid tais. Sygis on siinse kandi ilusaim aeg. Parasjagu 20+ kraadi sooja teeb meele ja kondi roomsaks. Ponnidel kah:)

Otto kaib heal meelel lasteaias ja jalgpalli tagumas. Muul ajal on ta kodus ja sigatseb uuenenud sygisese energiaga. Sigaduste yldarv ja innovatiivsus kasvavad koos temaga. Algatuseks on ta Arabeli valja treeninud kui oma kaealuse, sest nii labaste asjadega nagu asjadeloopimine tema enam ei tegele; st. Otto on aju ja Arabel muskel - a la Otto teeb tatikuule ja kasib Arabelil need mooda maja laiali loopida.

Tagaaias on Otto kuulutanud soja sipelgatele - neid kaib ta hirmuaratava jarjepidevusega igapaevaselt uputamas. Ah et mis need sipelgad talle teinud on? Hammustasid Arabeli. Mitte et tal Arabelist hirmus kahju oleks, aga kaealune oli kohe mitmeks ajaks rivist valjas ning polnud kedagi, kes marga liiva toauksele loobiks.

Arabel on tasane ja roomus; toimetab ringi ja otsib tegevust. Ta on raamatute sober ja muidu sober:)