Vanaema

Istun magamistoa akna all, vaatan magesid ja molgutan motteid oma vanaemast. Vanasona kohaselt on vanaemad taevane kingitus lastele. Korraks tundub, et tahtajaline kingitus, sest eile lahkus minu vanaema hing tema kehast. See oli minu viimane vanaema. Rohkem mul vanaemasid pole. Niisiis, eilsest olen ma vanaemata laps.

Kui ma veel vaike olin, istus vanaema suveohtuti akna all (nii ma arvasin) ning valvas oma maasikapeenraid ja vaarikapuhmaid.  Iga mari oli moosi jaoks ja vanaema kuklakarvadega tundis, kui keegi tema poosastes sahistamas kais. Kuidas ma muidu alati vahele jain?

 Ainult onu Uno teadis, millise nurga alt vaarikapoosastele laheneda, nii et vahele ei jaaks, ja mis moel varvastega maasikaid moodaminnes peenrast koukida, nii et keegi arugi ei saaks, et 5 maasikat peenrast lain’d nagu niuhti.  

Kui maasikatega olid lood nadid, siis lupsivarsket piima suvepaeva lopul voi piparmundi teed meega jagus igaks ohtuks. Ja juttu jatkus lauale kauemaks kui mistahes ruubet. Oleks monegi asja kirja pannud. Oleks.

Uks viimasemaid vestlusi, mis mul vanaemaga oli, oli maikuus emadepaeval. Ma sain ta telefonitsi katte, kui ta istus parasjagu kula eitedega koogilaua umber ja viskas vollanalja surma ule – et ikka laibamatus, sest ega ta noid pole, keda tuleriidale saadetakse. Sellepeale olla kulaeitede hulgas olnud vastakaid arvamusi. Uks lubanud suutevedelikugi seks puhuks omast taskust valja kaia.

Aga tagatoas diivanil istudes, kui ohk vaikseks jai ja mote hingel kaest sai, utles ta, et argu ma oma sudant lasku sest koigest raskeks minna. Sest et tal on olnud pikk ja ilus elu. Sest ei ole suuremat rahu sudamele, kui naha oma lapsi taiskasvanuna, ja et ei ole suuremat roomu hingele, kui naha oma lapselapsi nii kaunite ja tarkadena, nagu tema lapselapsed on. Mitte kellelgi, mitme kula ja versta ulatuses, olla nii uhkeid lapselapsi, kui temal. (TosiJ)

Aga lapselapselapsed? “Noh, need kah,” vastas ta, “kes neid koiki jouab ules lugeda.”

Iga hing elab edasi malestustes ja motteis, sonades ja tegudes. Nii elab edasi ka vanaema hing. Elab edasi igas noores vaarika vorses, igas maasikamoosi tilgas koogi laual. Elab hapukurgi soolases vees ja kartulivagude vahel kasvavas ornas maltsas. Elab pliidi all praksuvas puuhalus ja Krassi talu esiukse kaginas. Elab laste naerus tiigi kaldal ja koredas peos, mis silitab vasinud pead.

Saadab meile valgust hommikusest kastepiisast, tuletab linnuvidinates meelde, kui ilus on elu.

See on see taevane kingitus, millel pole loppu ega tahtaega.

Enne, kui meie vestlus emadepaeval lopule joudis, utles ta mulle, “Eva, kallis laps. Sa helistad, sest Sa muretsed, et ma akki suren ara. Jah, just selline plaan mul on. Ja arge te keegi arvake, et te mulle jargi ei tule. Tulete kull. Te koik tulete.”  

Taaskohtumiseni, kallis vanaema!

Lapsevanemlik tipphetk

Motlen siin eelmisele kooliaastale ja motteisse tuleb juhtum, mis saaks aumedali lapsevanemlike komistuste alal, kui selliseid autasusid valja antaks, sest vaadake, mulle tuleb see emaks olemine ikka labi kivide ja kandude.

Niisiis. Ott tousis uhel kolmapaeva hommikul ules, marssis kooki ja teatas, et ta nagu ei tahagi suua. Uldiselt pole hullu midagi, kui keegi hommikust ei taha suua. Ainult et see keegi oli Ott, kes soob hommikul, ohtul, louna ajal, vahepeal ja veel rohkem ka.

Tal olla suda paha ja kohus keeravat. No tore. Uks pasa- ja kohutobi ongi veel enne kooli loppu puudu.

Peale pikka sisemist voitlust otustasin Oti koolist koju jatta. Pikka voitlust, sest esiteks oli mul ees tihe toopaev ja teiseks, Ott on oma ornas eas ara oppinud, et on 2 haigust, mille reaalset olemasolu on mul voimatu toestada. Need on:

1.  kohus keerab (kui just miskit pole juba uhest voi teisest otsast valja tulnud)
2. korv valutab

Vastavalt punktile 1 tekkis mul kahtlus, et vend voib ka vabalt viilida, sest uhestki otsast ei olnud veel midagi valja tulnud. Aga kuna Ott ei soonud ja oli naost ornalt roheline, siis otsustasin ta koju jatta. Asjaolule aitas kaasa ka minu enesekeskne hirm, et akki hakkab autos oksele. Et kui koolis, siis nagu vooras territoorium, aga autos, huh, siis peab veel koristama hakkama... Niisiis, Arabel laks kooli, mina toole, Ott jai isaga koju.

Parastlounal laksin Arabellale kooli jarele. Tavaliselt kain koigepealt Otto klassist labi ja siis koos laheme Arabellale jargi. Nii ka sel paeval. Panin autopiloodil Otto klassi, vaatasin hoolega ringi ja kui ma Otti ei nainud, kusisin opetajalt:

# Kus Otto on? Ma ei nae teda.

Opetaja vaatas mulle segaselt otsa, lasi silmad Otti otsides ule klassi, ja kui Otti ei nainud, siis me laksime kergelt paanikasse ja asusime teist tosiselt otsima. Umbes minuti parast jai opetaja seisma ja vaatas mind uuesti, nuud juba sugavalt ja uudishimuga.

Ahjaa ... oigus ... 

Ma unustasin ara, et mul on haige laps kodus. Vot sulle ema, eksole.

Aga hea oli, et ta koju jatsin. Ott veetis enamuse paevast kemmergus. Hea, et kemmergus:)