Niisiis. Ott tousis uhel kolmapaeva hommikul ules, marssis kooki ja teatas, et ta nagu ei tahagi suua. Uldiselt pole hullu midagi, kui keegi hommikust ei taha suua. Ainult et see keegi oli Ott, kes soob hommikul, ohtul, louna ajal, vahepeal ja veel rohkem ka.
Tal olla suda paha ja kohus keeravat. No tore. Uks pasa- ja kohutobi ongi veel enne kooli loppu puudu.
Peale pikka sisemist voitlust otustasin Oti koolist koju jatta. Pikka voitlust, sest esiteks oli mul ees tihe toopaev ja teiseks, Ott on oma ornas eas ara oppinud, et on 2 haigust, mille reaalset olemasolu on mul voimatu toestada. Need on:
- kohus keerab (kui just miskit pole juba uhest voi teisest otsast valja tulnud)
- korv valutab
Vastavalt punktile 1 tekkis mul kahtlus, et vend voib ka vabalt viilida, sest uhestki otsast ei olnud veel midagi valja tulnud. Aga kuna Ott ei soonud ja oli naost ornalt roheline, siis otsustasin ta koju jatta. Asjaolule aitas kaasa ka minu enesekeskne hirm, et akki hakkab autos oksele. Et kui koolis, siis nagu vooras territoorium, aga autos, huh, siis peab veel koristama hakkama... Niisiis, Arabel laks kooli, mina toole, Ott jai isaga koju.
Parastlounal laksin Arabellale kooli jarele. Tavaliselt kain koigepealt Otto klassist labi ja siis koos laheme Arabellale jargi. Nii ka sel paeval. Panin autopiloodil Otto klassi, vaatasin hoolega ringi ja kui ma Otti ei nainud, kusisin opetajalt:
# Kus Otto on? Ma ei nae teda.
Opetaja vaatas mulle segaselt otsa, lasi silmad Otti otsides ule klassi, ja kui Otti ei nainud, siis me laksime kergelt paanikasse ja asusime teist tosiselt otsima. Umbes minuti parast jai opetaja seisma ja vaatas mind uuesti, nuud juba sugavalt ja uudishimuga.
Ahjaa ... oigus ...
Ma unustasin ara, et mul on haige laps kodus. Vot sulle ema, eksole.
Aga hea oli, et ta koju jatsin. Ott veetis enamuse paevast kemmergus. Hea, et kemmergus:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Jäta jälg:)