Korb on yhtlase valge vaibaga yle tommatud. Ainult roosad varjud annavad moista, kus siin ja seal kaktused losutavad. Nagu alati suurte loodusnahtuste puhul, on ka nyyd ameeriklased vait - istuvad oma kodudes, hoiavad toa- ja autovotmed tihedasti pihus, et keegi neid ometi ei kasutaks.
Nojasiis tuli yks luuletus meelde:
Rahu maa peale sygavalt laskub
laskub randaja rajale ka;
laskub hinge, kui yksinda astub
yle lumiste valjade ta.
Jouluohtu oli meeleolurikas. Olin ise veidi tobine ja siis erutusin kylaliste hilinemise peale, nagu mulle kombekohane. Kylas olid eesti prouad oma seltsimeestega, kaasas vinske lihakamakas ja mahlane kogus jutte kohal-mitteolevate isikute tervisehadadest.
Lausa room oli vaadata, kuidas koik viisakusest liha natsutasid ja haiguslugudele kaasa elasid. Ainult Ott jai oma isiksusele truuks ja teatas, et muidugi on inimesed haiged, kui nii hirmsat liha peab sooma, ja "emme, ara Sa seda liha Rexile anna, jaab ka akki haigeks."
Rex on meie uus koer, kui moned teist veel ei teadnud. Ta on austraalia lambakoer, peaaegu 4-kuune ning Otto parim sober. Molemad sigatsevad sydamest, peeretavad kogu tagumise kehapoolega, ja polgavad kehvasti valmistatud toitu. Nad ka magavad yhes toas, mis hommikuks lohnab koera ja peeru ja varbavahede jargi. Oi, kuidas aeg lendab:)
Arabel on nagu alati, armas ja tasane ja tubli. Hiilib salaja kylje all, votab ornaste kaest kinni ja sositab korva, kui vaga oluline on, et majas oleks piisav varu vahukomme. Noh, et siis on, mida kuuma kakao peale puistata.
Katsun siia ka mone pildi panna, saabastega koerast, hihii!
