Varastamata jäänud aeg

Minu majas elavad ajavargad (Otto, Arabel, Marco). Kui ma varvastega mõnestki minutist kinni ei hoia, siis ei jää mulle midagi alles. Mis toimub ses varastamata jäänud ajas:

Suurem protsent kulub kaose kontrollimisele. Maja teisel korrusel plahvatas orkaan - ma seda ise kyll ei näinud, aga tõendusmaterjal on kyllaldane. Kuidas see on võimalik, et majas on juures yks viiekilone pliks, aga mustapesu hunnik on kahekordistunud? Tegelen vankumatult tagajärgedega.

Korra päevas spordin, umbes 20 minutit, mõnel heal päeval ka 30 minutit, kehval päeval lähen jooksma. Miks kehval? Jooksen õhtul, kui muist seltskonda unes, ja see tähendab, et päeva jooksul ei leidunud 20. minutitki.

Enamus aega algabki õhtul kaheksa. Loen. Kuulan muusikat. Vaatan mõnd filmi. Plaanin joogat teha, aga ei jaksa - fyysis peaks vastu, aga vaim on vaiki. Mõnel minutil kirjutan sahtlisse ja taskusse ja kinga sisse. Blogi kirjutan nädalavahetusel raamatupoe kohvikus, yksipäini - laen patareisid; laen reisi teekoogiga. Hehee, reied peavad kraanikausi ees seismiseks ikke tugevad saama:)

Aga õhtakul leian yhe hetke endale. Istun maja taga kiiges ja vaatan, kuis päike värvib silmapiiri roosaks. Kollane liblikas, suur nagu alustass, lehvib yle muru, ja koolibrid tantsivad ymber päevakuumusest räsitud liiliate. Pyhin tillukese musta sipelga oma jalalt, seon sassis juuksed laubalt patsi ning tomban sõõmu värsket väsinud kehasse.
Et vanniajaks traksis olla, trillallaa!