Otto on putukasober, kes veel ei ole kuulnud. Ta ei osanud veel kondidagi, kui mulle peosees esimese ambliku naha toi - ylemiselt korruselt alla kooki, kusjuures kogukahju amblikule oli ainult kaks jalga.
Kuna igas suuruses amblikke on maja tais, siis need ei paku enam suuremat huvi. Ehkki oma korgema astme staatust pole nad Otto silmis ometigi kaotanud - amblikud on putukamaailma VIPid.
Tanaseks on Otto sammu edasi teinud; oigemini sammu oue teinud. Peamine huviobjekt: mesilased. Lavendlipoosad on lilladest oitest pungil, ja kui lahedale hiilid, siis tunned, kuis maapind vibreerib mesilaste suminast. Ma enam ei ytle Ottole, et ara napuga katsu, muidu noelab. Nii lahjadel remarkidel pole mingit vastukaja. Nyyd ma teatan hauataguse haalega, et kui napuga sorkida, siis hammustab terve sorme otsast ara.
Sellegipoolest poeb ta aeg-ajalt kaissu, surub oma rusikas kae mulle vastu korva ja sosistab, "Emme, kuula!"
Ma tean kuulamatagi: vihane "bzzzzzZZZZZzzzz." Viimase nadala jooksul on ta kolm korda noelata saanud, aga see tundub Ottot mitte hairivat. Pigem vastupidi, mesilased on kasvatanud autoriteeti ning on Otto putukahierarhias tousnud teisele kohale kohe amblike jarel.
Ja kui amblikud peagi millegi kardinaalsega lagedale ei tule, siis on nende liidrikoht varsti loogi all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Jäta jälg:)