Vanaema 85.

6. aprillil oleks mu emapoolne vanaema saanud 85. aastaseks. Tavaliselt kaisime tema synnipaeva puhul vanalinna kohvikus Gnoom. Hoplaa, tuligi meelde yks synnipaevane lugu. Aga hoidkem meeles, et see pole ei ajalooline ega kronoloogiline ylestahendus, vaid lugu, mida on muutnud aeg ja sentimentaalsus. Minu lugu minu vanaemast.
Pakun, et tegemist oli vanaema x. synnipaevaga.

# # # # #

Sel aastal otsustasime, et Gnoomi ei lahe. Sealsed tootajad raudselt maletavad meie eelmise aasta klounaadi, mille kulminatsiooniks oli vanaema kovahaalne protest Gnoomi kohupiimapirukate hinna yle, kusjuures iga kohvikukylastaja sai teada, et keskturult oleks sama piruka saanud poolega sest rahast. Toestuseks tombas vanaema yhest oma kuuest kotist, mida ta endaga alati kaasas vedas, valja lommis kreemitordi, mille ta muideks sai sama hinna eest, mille eest "siin roovlite kohvikus saaks ainult kolm kohupiimapirukat." Et koigil oleks kindel arusaam, kui vahe austust tal selle roovlite kohviku vastu on, kysis ta sealsete tootajate kaest suurt nuga, et ta saaks tordi lahti loigata ja seda sooma hakata.

Sel aastal laksime pisikesse vanalinna keldrirestorani, kusjuures kellaaeg - 14.30 - oli strateegiliselt valitud minu ema ja tadi Lia poolt: louna labi ning ohtusook alles ees; seega toenaosus, et seal teisi kylastajaid pole, suhteliselt suur.

Ja nii oligi. Peale tootajate olid kohal ainult viis lapselast, ema ja tadi Lia, ning vanaema ja tema kuus kotti. Vot need punnis kotid oleksid pidanud kohe hairekellad toole panema, aga ei pannud - tahelepanu oli hajutatud suurest edust teiste kylastajate torjumisel. Ema ja Lia arutasid leti juures menyyd ning vanaema istus ohinal lastelastega ymber suure ymmarguse laua ja tombas kotid letti.

Yhest tombas ta valja posu ajalehti, mille ta lauale laiali laotas. Ja enne kui keegi joudis peerugi lasta, tombas ta teisest kotist valja selle aasta synnipaevaroa, mis polnud mitte lommis kreemitort, vaid suur peotais suitsuraimi, pead ja sabad kyljes.

On ytlematagi selge, et ta sai need keskturult. Seal yks vene vanapaar neid myys, kusjuures ta sai kolm pornograafilist videokassetti peale kauba. Ning yleyldse, eelmisel aastal "Gnoomis maksis suitsukala voileib roovlihinda" ning sel aastal toi ta "muidugi kalad ise." Ja nagu valja tuli, oli vanaema sel aastal yldse paremini ette valmistunud, sest ta tombas kolmandast kotist patsi Tallinna peenleiba ja suure sakkidega noa. Lohna jargi oleks voinud arvata, et neljandas kotis oli surnud kass, aga see on juba yks teine lugu, mis ennast siia vahele segab.

Lapselapsed oleksid tahtnud hirmsasti a) protesteerida ja kaskida kalad kotti tagasi pista, voi b) koval haalel hirnuda. Aga ei saanud, sest kumbki akt oleks tommanud liigset tahelepanu. Niisiis lasti kalad karmelt ringi kaima, hambad suurest turtsumisest plagisemas. Sabad ja pead viskasime laua alla; kussa neid muidu peidad - taskusse va? Need olid juba ajalehti tais.

Aga onneks saabus laua juurde tadi Lia, kes teatas, et me sinna ei jaa, liiga kallis, ja yldse "mis kuradi hais see siin on? Nad peaksid siin rohkem koristama." Niisiis tegime kiireid liigutusi ning panime toolid tihedalt laua alla, et kalapeade avastamine voimalikult edasi lykata. See idee oli Olle panus.

Ei maleta, et mul kunagi elus oleks restoranist lahkumine nii suurt kergendust pakkunud. :)