Just nii oligi. Laupaeval. Pakkisime tited ja onged ja ussid autosse ning soitsime Jemez'i rahvusparki kalale. Seal pidavat head ahvenat saama. Joudsime kohale, ilm oli imekaunis. Marco timmis ongesid, Otto valvas usse, Arabel soi liiva.
Nii, valmis. Marco seadis landi vette, pistis onge Ottole pihku ja kaskis valvata; Marco laks ylesvett paremat kohta seirama; me Arabellaga vaatasime seda kahtlast ettevotmist veidi eemalt pealt.
Paari minuti parast Marcol nakkas, ja siis Ottol - magedes on kylm, kaladel kohud tyhjad, muidugi hakkasid meie rasvased ussid kohe silma. Me polnud sellega arvestanud, niisiis lasime kalad vette tagasi. Jargmisel korral oleme paremini ette valmistunud.
P.S. Et kust ussid saime? Poest ostsime - liiva sees usse netu. Usside sailivusaega ei tea, aga ylejaanud on mullaga kylmkapis - peaks veel paar nadalat kolbama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Jäta jälg:)