Otto satikad II

Otto alustab oma paeva 6.30 hommikul. Esimene kaik on vetsu, kus ta pissib potti, porandale ja varba peale. Sealt edasi laheb ta oue ning asub koguma rolli-pollisid. Vot ma tapselt ei tea, mis tougu tyypidega on tegu, niisiis kutsugem neid keldrikakanditeks, sest nad naevad seesugused valja ja oskavad veel kerasse ka tommata. Panin siia pildi.

Nad elavad muru sees, kus on niiske ja pime. Kuid varahommikuti, peale kastmist, jalutavad vabal kaigul mooda oue ringi ning pole yldse teadlikud, et nende looduslik vaenlane Ottus Fanarus on oma hommikusel jalutuskaigul pisikese sininse plastmassist paadiga, kuhu sisse ta kakandisaagi kavatseb puistata.

Kell seitse teen silmad lahti, sest Otto on voodisse pugenud ning puhib kahtlaselt. Ja mis ma naen? On toimunud laevahukk ning kakandilised koik mooda MINU voodit laiali. Jalgid tyybid ronivad mooda patja, moned on suurest hirmust end kerasse tommanud.
"Otto, mis need siin voodis teevad?"
"Rolli-pollid tahavad tudusse minna."
"Ei taha, vii nad oue."
"Nad ei saa oue minna, oues on liiga palav."
"Hea kyll, vii nad siis kooki."
Korjame kokku, 58 isendit. Moned jaid raudselt leidmata.

Trepil kukuvad uuesti paadist valja. Korjame kokku, 53 isendit. Paneme paadi koogi porandale - Marco komistab otsa. Korjame kokku 49 isendit. Saate aimu, mis toimub. Paneme paadi laua peale.
Soon herkulaputru ja vaatan, kuidas 49 kakandit yksteise otsas ronib. Peast kaib labi, et ilmselt sokutas Otto moned mulle pudru sisse. Igavesed ebaelegantsed tegelased; pole ime, et nad Otto putukahierarhias karjaari pole teinud.

Tund hiljem leiab Otto yhe karvase ambliku; kakandid evakueeritakse ambrisse, sest ega nii korgel auastmel oleval satikal ei sobi taoliste madalate tyypidega laeva jagada.