Ameerika mees metsas

Suvi käes ja tavaliselt veedame nii mõnegi nädalavahetuse telgiga mägedes. Sel aastal ei saa aga telkimisest ameerika moodi asja, sest meie lemmikmetsad on leekides. Niisiis istun oma telgis, mis on seekord püstitatud maja taha aeda, ja mõlgutan nostalgilisi mõtteid eelmisest aastast.

Kõige ärevamad hetked leiavad ameerika telklaagrites aset alati siis, kui päike juba puude tagant varju otsimas. Sest ega ameerika mees ei saa muidu nädalavahetust esmaspäeva veeretatud, kui oma püssi lagedale ei kaeva ja sellest tulistama ei hakka. See on tema põhiseaduslik õigus, millele rakenduse puudumisel tuleb rakendust otsida.

Sest kui ta seal metsas istub, kastiga sõiduauto kõikide teiste ameerika meeste kastiga sõiduautode poolt tolmu maetud, ja kui ta telk tundub teise päeva õhtuks õige tilluke nende pikkade kõverate mändide all, ja kui mõned õlled kutsuvad rinnas esile uhked ja isamaalised tunded, siis tuleb ka püss letti tõmmata.

Noo-ja kui on juba letti tõmmatud, siis tuleb sest ka moni pauk lasta, sest kuidas muidu teised ameerika mehed teistes väikestes telkides teavad, kui võimas riist tal on – ikka vaenlase hirmuks ja kodu kaitseks. Sest õige mees on vaba ainult siis, kui ta oma riistaga vabalt vehkida saab ning selle uhkelt vinna ajab ja kõva lärmiga sest kõigile teada annab. Pean siis siinkohal silmas ikka veel püssi.

Mina pikutan oma väikeses telgis, sügan tahmase koera selga ning loodan, et ehk on mehel varsti kuulid otsas, sest enamuse oma rahast on ta kulutanud tolmu all passiva kastiga auto peale. Ja siis veel õllede peale ja koormatäie liha peale, mida Rex on regulaarse intervalliga varastams käinud ja mis iga püssipauguga reostab Rexi soolestiku kaudu minu telgi õhku.

Pikutan seal koerapeerupilves ja olen tänulik, et ameerika mehed pole mind veel kogemata sõelapõhjaks lasknud. Olen tänulik, et kodu on kaitsetet ja vaenlane, kes põõsastes luusib, väriseb samamoodi nagu mina oma koige väiksemas telgis. Onn peitub väikestes asjades!

Vanaema Aino kingitus

Tana oleks mu vanaema Aino saanud 91. aastaseks.

Kaisin korbes pikemal jalutuskaigul ja molgutasin motteid nendest aegadest, mil mu elu oli sedavorra rikkam ja “mahlasem,” sest vanaema Aino oli ses osaline.

Kuulasin, kuis mu jalad liivas sahisesid ja tulid meelde koik need korrad, kui mu jalad Pirita ranna liivas sahisesid, kui vanaemaga sammu katsusin hoida.

Nimelt kais vanaema end rannas karastamas. Vast koige melutekitavam oli alati tema peakate. See oli labipaistmatust roosast kilest muts, mis oli vaikesi auke tais tipitud. Tema parema kulmu kohal oli mutsis  valge plastmassiga aaristatud auk, kuhu kunagi kais sisse fooni toru ots. Maletad neid foone?

Mutsi eesmark oli kahekordne. Esmalt kaitses ta keemilisi lokke ja soengut. Iseenesest moistetav. Teisalt, kuna muts oli kahekihiline, siis sinna kulmukohale auku sai kihtide vahele peita raha ja votmed, enne kui ta Pirita lahte sukeldus. Sest kunagi ei voi teada, millal kellelgi tekib ebanormaalne huvi sinu votmete vastu.

Ainult naiivitarid kaivad rannas kaekotiga!

Kaekott oli maailm omaette. See oli vast uks maagilisemaid esemeid, mida ma elus nainud olen. Sealt vois leida toitu nii kehale kui ka vaimule.

Naiteks oli seal alati puruseid kupsiseid ja lehmakomme. Siis olid seal veel moned katkisesse paberisse keeratud suitsu raimed, peade ja sabadega. Kuidas siis veel! Aga ukskord oli seal ka surnud kass, mis oli juba kangeks tommanud. Saba oli tal sirge ja niisiis ei mahtunud ta kotti ara, vaid taguots ja saba vahtisid koti luku vahelt valja. Vot juurelge nuud selle motiivi kallal monda aega! 

Ja siis vois sealt leida naritud natsu. Ei, mitte seda natsu, mida vanaema ise oli narinud, vaid ta korjas maast teiste inimeste naritud natsud ules. Mitte et planeeti paasta, vaid et nende natsudega asju parandada, nagu MacGyver – liimis nukule silma tagasi rongi pingi alt leitud natsuga, aga kapiukse naksas kokku natsuga, mis oli jaanud kinni aiaplangule. Ka selle roosa rannamutsi serva naksas ta kord kinni veepiirilt leitud natsuga! Et kui teil uhel paeval liim otsa saab ja uut pole kohe votta …

Iga kord, kui keegi julgeb olla tema ise, veider ja kummaline, hoolimata teiste kriitikast, on see kingitus teistele olla nemad ise. Ma olen tanulik selle kingituse eest, sest ukskoik kui veider ma ka olen, ma ei trumpa ule teiste inimeste poolt naritud natsude kogu kaekotis!

Vanaema

Istun magamistoa akna all, vaatan magesid ja molgutan motteid oma vanaemast. Vanasona kohaselt on vanaemad taevane kingitus lastele. Korraks tundub, et tahtajaline kingitus, sest eile lahkus minu vanaema hing tema kehast. See oli minu viimane vanaema. Rohkem mul vanaemasid pole. Niisiis, eilsest olen ma vanaemata laps.

Kui ma veel vaike olin, istus vanaema suveohtuti akna all (nii ma arvasin) ning valvas oma maasikapeenraid ja vaarikapuhmaid.  Iga mari oli moosi jaoks ja vanaema kuklakarvadega tundis, kui keegi tema poosastes sahistamas kais. Kuidas ma muidu alati vahele jain?

 Ainult onu Uno teadis, millise nurga alt vaarikapoosastele laheneda, nii et vahele ei jaaks, ja mis moel varvastega maasikaid moodaminnes peenrast koukida, nii et keegi arugi ei saaks, et 5 maasikat peenrast lain’d nagu niuhti.  

Kui maasikatega olid lood nadid, siis lupsivarsket piima suvepaeva lopul voi piparmundi teed meega jagus igaks ohtuks. Ja juttu jatkus lauale kauemaks kui mistahes ruubet. Oleks monegi asja kirja pannud. Oleks.

Uks viimasemaid vestlusi, mis mul vanaemaga oli, oli maikuus emadepaeval. Ma sain ta telefonitsi katte, kui ta istus parasjagu kula eitedega koogilaua umber ja viskas vollanalja surma ule – et ikka laibamatus, sest ega ta noid pole, keda tuleriidale saadetakse. Sellepeale olla kulaeitede hulgas olnud vastakaid arvamusi. Uks lubanud suutevedelikugi seks puhuks omast taskust valja kaia.

Aga tagatoas diivanil istudes, kui ohk vaikseks jai ja mote hingel kaest sai, utles ta, et argu ma oma sudant lasku sest koigest raskeks minna. Sest et tal on olnud pikk ja ilus elu. Sest ei ole suuremat rahu sudamele, kui naha oma lapsi taiskasvanuna, ja et ei ole suuremat roomu hingele, kui naha oma lapselapsi nii kaunite ja tarkadena, nagu tema lapselapsed on. Mitte kellelgi, mitme kula ja versta ulatuses, olla nii uhkeid lapselapsi, kui temal. (TosiJ)

Aga lapselapselapsed? “Noh, need kah,” vastas ta, “kes neid koiki jouab ules lugeda.”

Iga hing elab edasi malestustes ja motteis, sonades ja tegudes. Nii elab edasi ka vanaema hing. Elab edasi igas noores vaarika vorses, igas maasikamoosi tilgas koogi laual. Elab hapukurgi soolases vees ja kartulivagude vahel kasvavas ornas maltsas. Elab pliidi all praksuvas puuhalus ja Krassi talu esiukse kaginas. Elab laste naerus tiigi kaldal ja koredas peos, mis silitab vasinud pead.

Saadab meile valgust hommikusest kastepiisast, tuletab linnuvidinates meelde, kui ilus on elu.

See on see taevane kingitus, millel pole loppu ega tahtaega.

Enne, kui meie vestlus emadepaeval lopule joudis, utles ta mulle, “Eva, kallis laps. Sa helistad, sest Sa muretsed, et ma akki suren ara. Jah, just selline plaan mul on. Ja arge te keegi arvake, et te mulle jargi ei tule. Tulete kull. Te koik tulete.”  

Taaskohtumiseni, kallis vanaema!

Lapsevanemlik tipphetk

Motlen siin eelmisele kooliaastale ja motteisse tuleb juhtum, mis saaks aumedali lapsevanemlike komistuste alal, kui selliseid autasusid valja antaks, sest vaadake, mulle tuleb see emaks olemine ikka labi kivide ja kandude.

Niisiis. Ott tousis uhel kolmapaeva hommikul ules, marssis kooki ja teatas, et ta nagu ei tahagi suua. Uldiselt pole hullu midagi, kui keegi hommikust ei taha suua. Ainult et see keegi oli Ott, kes soob hommikul, ohtul, louna ajal, vahepeal ja veel rohkem ka.

Tal olla suda paha ja kohus keeravat. No tore. Uks pasa- ja kohutobi ongi veel enne kooli loppu puudu.

Peale pikka sisemist voitlust otustasin Oti koolist koju jatta. Pikka voitlust, sest esiteks oli mul ees tihe toopaev ja teiseks, Ott on oma ornas eas ara oppinud, et on 2 haigust, mille reaalset olemasolu on mul voimatu toestada. Need on:

1.  kohus keerab (kui just miskit pole juba uhest voi teisest otsast valja tulnud)
2. korv valutab

Vastavalt punktile 1 tekkis mul kahtlus, et vend voib ka vabalt viilida, sest uhestki otsast ei olnud veel midagi valja tulnud. Aga kuna Ott ei soonud ja oli naost ornalt roheline, siis otsustasin ta koju jatta. Asjaolule aitas kaasa ka minu enesekeskne hirm, et akki hakkab autos oksele. Et kui koolis, siis nagu vooras territoorium, aga autos, huh, siis peab veel koristama hakkama... Niisiis, Arabel laks kooli, mina toole, Ott jai isaga koju.

Parastlounal laksin Arabellale kooli jarele. Tavaliselt kain koigepealt Otto klassist labi ja siis koos laheme Arabellale jargi. Nii ka sel paeval. Panin autopiloodil Otto klassi, vaatasin hoolega ringi ja kui ma Otti ei nainud, kusisin opetajalt:

# Kus Otto on? Ma ei nae teda.

Opetaja vaatas mulle segaselt otsa, lasi silmad Otti otsides ule klassi, ja kui Otti ei nainud, siis me laksime kergelt paanikasse ja asusime teist tosiselt otsima. Umbes minuti parast jai opetaja seisma ja vaatas mind uuesti, nuud juba sugavalt ja uudishimuga.

Ahjaa ... oigus ... 

Ma unustasin ara, et mul on haige laps kodus. Vot sulle ema, eksole.

Aga hea oli, et ta koju jatsin. Ott veetis enamuse paevast kemmergus. Hea, et kemmergus:)

Kooliaasta lopusirgel

Jalle aastake kevadesse veerenud. Hakkame tasapisi kooliaastaga uhele maale saama.

Sigaduste alal on see individuaal-arvestuses Otile ja Arabellale kehv aasta olnud ses mottes, et pole suuremaid sahkerdamisi esinenud. Meeskonna arvestuses aga teeb Oti klass koigile pika puuga ara.

Aasta alguses sai opetaja kaks kuud jarjest kreepsu, sest klassis olla liiga palju lapsi ja keegi ei kuula. Narv ei pidanud vastu ja ops lopuks tegi minekut.

Seejarel teatas uks klassivendadest, et tal on plaan kogu seltskond maha lasta. Just, nagu telekas, pussiga. Kohale tulid politsei ja sotsiaalamet, vilede ja vilkuritega. Algatati arutlusgruppe ja sihtgruppe ja omaosalusgruppe ja kodanikualgatusgruppe. Sest sai draamat rohkem, kui Shakespeare kirjutada joudis. Kusjuures pussi pole keegi nainud ja nagu valja tuli, pole olemaski.

Selle peale said klassi kaksikud kreepsu ja kukkusid laamendama, mille peale nende vanemad ka laamendama hakkasid, kuni nad teise kooli laksid. Pohjused on laiale publikule siiani teadmata.

Ja siis suudistas uks mann sooklatadi fuusilises kuritarvitamises. Vot selle esitusega kindlustas Otto klass meeskonnana esikoha. Kohale tulid politsei ja sotsiaalamet ja lastekaitse amet, ikka ja jalle vilede ja vilkuritega, lisaks emad ja isad ja vanaemad ja vanaisad ja onud ja tadid. Mannil kasi lahases ja puha. Peale pikka ja pinevat uurimust ning toestusmaterjalide kogumist tuli valja, et sooklatadi oli mannilt harja kaest votnud, et ta sellega teisi ei togiks. Prouad ja harrased, vot nii voidetakse kuldmedal sigatsemises!

Aga Arabella klass otsib vabatahtlikke, kes votaksid klassi loomad suveks koju. Muude loomade hulgas on habemega draakon (pildil), keda oleme aasta jooksul kamba peale nainud korra varbaid liigutamas, noo-jaa kui ma aus olen, siis ukskord pilgutas silmi ka. Aga ka ulejaanud elukad, nagu brasiilia puukonn, erakvahk Fernando ja kolm eakat tigu liigutavad vahe. Mis liigutamisest puudu jaab, selle nad kompenseerivad haisuga.

Meil juba on yks haisukott - Rex (pildil). See liigutab ja haiseb paeva jooskul rohkem kui klassi loomaaed terve aasta jooksul  - roomu mitme eluka eest. Sest on meie perele kull:)

Ohupallid

Iga oktoobrikuu alguses on Albuquerques kuuma-ohu ohupallide festival. Ohupallurid tulevad yle maailma kohale ja kui ilma on, siis nadal aega, igal hommikul, holjuvad oma palliga linna kohal.

Neid on umbes nii 1000 ringis. Hommikul poole seitsme paiku tousevad nad koos paikesega ohku ning selleks ajaks, kui me kooli poole teele oleme asunud, tilberdavad nad katuste ja teede kohal ning otsivad maandumispaika - nagu varskelt-suitsutatud mesilased.

Vaadake, seda soiduriista on raske kontrollida, kui siis ainult yles-all suunas. Seega peavad nad tihti maanduma suvalistes kohtades - naiteks keset suurt ristmikku voi kellegi tagaaias. Neil soidab jarel umbes 6-liikmeline meeskond, kes aitab palli maha tommata ja kokku lappida. Kogu see ettevotmine tekitab linnaelus paraja segaduse.

On traditsiooniks, et reedel enne festivali tulevad ohupallid koolidesse.

Me pole suuremad massi-yrituste sobrad, niisiis vaatleme kogu yritust teisest linnaotsast, nii yhe silmaga. Ja kuna nad jaavad kooliteele, siis on kokkupuude lahedasem, kui ma soovin. Kui vahegi voimalik, siis teeme linnast yldse vehkat.

Sel aastal laksime Durangosse. Panin moned pildid:)

Kahtlusalused muhu leivad

Oleme juba yle kuu aja kodus tagasi olnud ja argipaev on sisse soitnud nagu peatusteta tramm. Aja ja korgusegagi oleme harjunud. Enam ei istu keegi kell 3 oosel yleval ja pea ei kai ka ringi.

Shokolaadid on soodud yhes kommide ja heeringaga. Ainult muhu mustad leivad on veel sygavkylmas alles. Higistavad teised seal ylemisel riiulil ja iga kord, kui ma neid vaatan, tuleb meelde turvakontroll Denveris.

Yle-Atlandi lend oli maandunud 2 tundi varem. Peaks ytlema, et raske on ennast motiveerida ja seltskondlikku liikumist juhedada, kui oled viimased 12 tundi pisikest telekat vaadanud, kusjuures telekas on umbes 10cm kaugusel sinu ninajuurikast, sest sinu ees istuv seltsimees on otsustanud oma tooliga leboskleda ning ranna asendi votta.

Arabel vahemalt magas moned tunnid, aga Ott mitte - ta nagi valja nagu oleks tulnud metsast seeni korjamast.

Tollis laks pikemaks munemiseks nagu oli ka arvata, sest deklareerisin ara iga kommi, heeringa ja leiva, mis olin Eestist kaasa tarinud. Oli vaja oodata valismaise kommi-heeringa-leiva spetsialisti. Meie reisikaaslased aga ajasid samal ajal taga oma kadumalainud kohvrit mangurelvadega. Ma motlesin, et nae, mangurelvad palju kahtlasemad kui leivad, kuigi leiva sisse saaks ka yht ja teist peita. Hihii.

Vara hoiskasin. Kui me lopuks viimasesse turvakontrolli joudsime, tommati mu kasipagas kohe letti. Kinnaste ja maskiga mann marssis kohale, kaskis jalad harki ajada ja kohver lahti teha, kusjuures Ott ajas vaimustusest oma jalad praktiliselt spagaati ja kysis, et kas nii harki on paras, voi peaks veel rohkem harki ajama, ehkki voib juhtuda, et tal rohkem harki ei lahe.

Kohemaid koukis mann lagedale muhu leivad, mis olid kasipagasis, sest suurtesse kohvritesse need ei mahtunud - suured kohvrid olid tais heeringaid ja kummikuid ja muud trani. Suure ettevaatusega ongitses ta leivad Selveri kilekotist valja ning kutsus kohale pommi-spetsialisti, kes tegi leibadest rontgeni pilte, vottis vere-, pasa- ja muid proove ning lopuks ka nuusutas leibasid, mille peale ta noogutas ja leidis, et tegemist on taiesti reisikolblike leibadega.

Aga leib maitseb nyyd seda magusam:)