Vanaema Aino kingitus

Tana oleks mu vanaema Aino saanud 91. aastaseks.

Kaisin korbes pikemal jalutuskaigul ja molgutasin motteid nendest aegadest, mil mu elu oli sedavorra rikkam ja “mahlasem,” sest vanaema Aino oli ses osaline.

Kuulasin, kuis mu jalad liivas sahisesid ja tulid meelde koik need korrad, kui mu jalad Pirita ranna liivas sahisesid, kui vanaemaga sammu katsusin hoida.

Nimelt kais vanaema end rannas karastamas. Vast koige melutekitavam oli alati tema peakate. See oli labipaistmatust roosast kilest muts, mis oli vaikesi auke tais tipitud. Tema parema kulmu kohal oli mutsis  valge plastmassiga aaristatud auk, kuhu kunagi kais sisse fooni toru ots. Maletad neid foone?

Mutsi eesmark oli kahekordne. Esmalt kaitses ta keemilisi lokke ja soengut. Iseenesest moistetav. Teisalt, kuna muts oli kahekihiline, siis sinna kulmukohale auku sai kihtide vahele peita raha ja votmed, enne kui ta Pirita lahte sukeldus. Sest kunagi ei voi teada, millal kellelgi tekib ebanormaalne huvi sinu votmete vastu.

Ainult naiivitarid kaivad rannas kaekotiga!

Kaekott oli maailm omaette. See oli vast uks maagilisemaid esemeid, mida ma elus nainud olen. Sealt vois leida toitu nii kehale kui ka vaimule.

Naiteks oli seal alati puruseid kupsiseid ja lehmakomme. Siis olid seal veel moned katkisesse paberisse keeratud suitsu raimed, peade ja sabadega. Kuidas siis veel! Aga ukskord oli seal ka surnud kass, mis oli juba kangeks tommanud. Saba oli tal sirge ja niisiis ei mahtunud ta kotti ara, vaid taguots ja saba vahtisid koti luku vahelt valja. Vot juurelge nuud selle motiivi kallal monda aega! 

Ja siis vois sealt leida naritud natsu. Ei, mitte seda natsu, mida vanaema ise oli narinud, vaid ta korjas maast teiste inimeste naritud natsud ules. Mitte et planeeti paasta, vaid et nende natsudega asju parandada, nagu MacGyver – liimis nukule silma tagasi rongi pingi alt leitud natsuga, aga kapiukse naksas kokku natsuga, mis oli jaanud kinni aiaplangule. Ka selle roosa rannamutsi serva naksas ta kord kinni veepiirilt leitud natsuga! Et kui teil uhel paeval liim otsa saab ja uut pole kohe votta …

Iga kord, kui keegi julgeb olla tema ise, veider ja kummaline, hoolimata teiste kriitikast, on see kingitus teistele olla nemad ise. Ma olen tanulik selle kingituse eest, sest ukskoik kui veider ma ka olen, ma ei trumpa ule teiste inimeste poolt naritud natsude kogu kaekotis!