Must reede

Eile oli "must reede" - ameeriklased kaivad sel paeval end segi ostmas; nagu uudistes oeldi, pidavat 13 miljonit inimest alles eelmise aasta musta reede volgasid maksma. Kuigi "must" seal reede ees pole selle parast, et pool elanikkonda end volgadesse matab, vaid selle parast, et paljude firmade aasta raamatupidamine laheb sel paeval miinusest plussi, st punasest kirjast musta kirja.

Poed avatakse vara oosel - moni sydaool, moni kell 2 oosel. Mind saab sel kella ajal voodist valja ainult Arabella jorin voi Otto pissimisekspeditsioon pellerisse. Aga mul on yks tuttav, 8 kuud rase, kaks vaikest last kodus, kes alustas ostokseid kell 2.45 oosel. Palju onne. Eelmisel aastal laks ta kell 4 hommikul tittedega, seisis poolteist tundi kassasabas ning ostis oma pojale 5-dollarilised sussid. Ma sain samad sussid samast poest 5. dollari eest nadal hiljem kell 11.00 teisipaeva hommikul. Kusjuures kassasabas seisin 1 minut (sest pidin kaekotis tuhnima, et rahakotti manguasjade, arsti kviitungite, kassatshekkide, kreemide ja muu kola seest leida.)
Ma sel aastal ei julge kysidagi, mille hea parast ta poes oosel trygimas kais.

Niisiis moistate minu vahest entusiasmi "musta reede" suhtes. Kuigi televiisorid ja suurem taoline kraam pidavat toesti hea hinnaga olema.

Aga tana on laupaev, istun raamatupoes, joon alko-vaba munalikoori kohviga ja lasen auru valja.

Minu tited on juba tervemad, ainult vinguvad veel hirmsa haalega. Marco valvab neid ning ilmselt pole kuigi roomus. Eile votsin pika dushi ja kui valja tulin, siis Marco nagi valja, nagu oleks tank tast yle soitnud. Aga meie majapidamises kehtib reegel, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Mina olen juba nagu harg.