Kauge maa ja pika aja tagant

Huh. Yhtegi head vabandust pole ohust imeda, et miks nii harva kirjutan. Hilja ka juba ...

Niisiis. Meil laheb ikka kenasti. Ponnid kosuvad - Otto lopetas 1. klassi. Arabellal on jaanud veel yks aasta lasteaias. Aasta erutavaim  seik oli Otto osalemine vehklemisturniiril - jaa jaa, vennal on kord nadalas vehklemistund. Ta sest muidu suurt ei raagi, kui ainult yhel korral teatas, et tema tahaks turniirilie minna. No ikka saab! Ja me oma yllatuseks avastasime, et vend on vehklemises kova napp. Kokkuvottes neljas! Igaks juhuks mainin, et tema vanusegruppi kuuluvad kuni 10-aastased.

Aga muidu on Ott karm kutt. No kui ikka muna on kehvasti praetud voi koogitainast pole piisavalt niisama soomiseks jaetud, siis maailm variseb kokku. Ja mina tavaliselt ka. "No mis Sa pasundad! Teeme uue muna! Kooki saab paari tunni parast jalle teha (sest vana peab koigepealt ahjust valja tulema)." No ja Marco siis krobistab krobedat kolbmatut muna, kusjuures kylmkapp on kooke tais.

See jutt soogist viis mu motte meie uutele lemmikloomadele. Meil on nyyd kaks rotti - nimedeks Roos ja Poosas. Vana rott suri aprilli lopus. Tema matused olid Otto synnipaevapeo tipphetkeks. Vahepealse aja veetis loomake sygavkylmas. Keha sai sest kover, haud ka.

Mina toksin tasa ja targu kinnisvara maailmas. Ehkki viimased neli kuud on olnud niisama sorkimised, sest mul on olnud moned kummalised kurguhadad kallal, mis kulmineerusid suuremate kirurgiliste protseduuridega. Oleks voibolla otsadki andnud, aga kuna olen ikka aastaid katekoverdusi ja kykke teinud, herkulassi ja hapukapsast harrastanud, siis kere pidas kenasti vastu. Seekord vedas!

Aitab seks korraks kyll. Nagu mainisin, juba hilja ...