Telkimine ameerika moodi II

Alljargnev on lugu matkamisest punkti “b” kohaselt. Tegemist San Antonio telkimisalaga.

Telkimisalale sisse soites tuli meid tervitama hammasteta papi, nagu uksehoidja voi nii, kes suunas meid paremale, kus pidavat veel moni vaba plats olema. Ja oli ka. Ikka tihedasti teiste telkide kyljes. Mille ma oleks kenasti yle elanud, kui yks nendest tihedatest telkijatest poleks olnud onu Carlos kahe vana maki, kolme peni ja saja sugulasega, kellest pooled laulsid kaasa suurtest kolaritest purtsuvale latiino diskole, ja ylejaanud poolest pool rebis olle ja heitis rekreatsioonilises mottes vasarat, nii siia-sinna-Ivo-Linna. Teine pool teisest poolest koosnes poolpaljaste kannikatega tytarlastest, kes saalisid nagu sipelgad kempsu ja disko vahet ning iga korraga pandi peale huulepulka ja lohnaoli; valmistuti suuremateks oisteks vallutusteks.
Oli siililegi selge, et onu Carlos ei plaani niipea oorahu valja kuulutada. Ehkki penide hulgas valitses juba yleyldine hysteeria.

“Marco, siia me ei jaa.” Rebisin tited kaenlasse ja asusin auto poole.

Aga papi oli kohe kohal. Tal olla moni vaba plats ka vasakul. Mhmh. Ah et kui see jama paremal ei sobi, siis on leti alt kangemat kraami pakkuda. Ja oli ka. Ainult yks kyljealune naaber, tasane ja napsine meesterahvas kahe lapsega, ja muidu lage maa. Hakkab looma.

Sattisime telgi pysti, loime lokke loomama; tagumik jai naks ja naks pingi kylge kinni. Uurisin pinki lahemalt. Ilge vark.
Grillisime; Otto loopis kive. Kaisime kalal. Kemps oli suureparases korras; elektrilise lohnakyynlaga.

Seltskond laks kirevamaks paikeseloojangu ajal.
Koigepealt ilmus kyljealuse napsise naabri telgist lagedale sassis juustega proua, kes oli seal paev labi maganud. Ja nii kui ta lagedale ilmus, sain kohe aru, et ta mees ja lapsed polnud mitte loomupoolest tasased, vaid ainult ajutiselt, et tuleharki mitte aratada. Nyyd oli aeg kraanid valla lasta ja kovasti perekondlikult karjuma hakata.
Ja kui oues pime oli, saabusid kaugemal asuvale platsile rekreatsioonilise soiduvahendiga telkijad, kellest muist pystitasid ka telgi. Piknik loodi lahti ja tommati valja ka moned koerad, kelledest Marco laks hoobilt stressi. Ytlen ette ara, et asjatult. Nagu oo jooksul selgus, siis need penid olid koige viisakamalt kaituvad naabrid.

Oo oli aga juba vaga erutav. Kuna naabrimutt oli end paeval heaste valja puhanud, siis nyyd vaevas teda insomnia ning ta kraaksus napsise ja norskava mehe kallal 15-minutise intervalliga, kuni ta kummimadrats kell 3.24 tossi vajus, mille peale laks lahti yleyldine kiremine. Toon siinkohal stiilinaite: “Sa kuradi vanamees, yhtegi asja korralikult tehtud ei saa. No kurat kui kuradi raske on kummimadratsit tais pumbata. Kuradi punni pead ju ka ette panema.” [kurat asendab siin sona ‘f…’].

Rekreatsioonilise soiduvahendiga telkijate telgis hakkas aga kummimadratsi draamaga yhel ajal kylm. Telki tassiti kuumaohu generaator, mille kaivitamiseks pidi kaivitama ka veoauto, mis seda vana panni bussi vedas. Myra, bensuhais ja laamendavad naabrid. Pisar tuli koduigatsusest silma, nagu oleks Mustamaele kolinud.

5.50 sai telk soojendatud ja generaator valja lylitatud. Naabridki leppisid ara ja jaid magama. Aga meie Marcoga haudusime sojaplaani. Sest vahe need naabrid ja kuumaohu genereerijad teadsid, et kell 6.00 touseb yles hommikul-magada-tahtjate tyrann ja hirm Ottofkin, kelle suurimaks roomuks on hirmsal haalel laulda ja muul moel uue paeva saabumise yle heameelt avaldada.

“Ottokene, tule paneme kampsuni selga ja siis mine oue mangima.”
“Kas ma voin nende teiste telkide juurde ka minna?” Kusjuures ta on meie lahkusest aarmiselt yllatunud.
“Just, Ottokene, seal void kive loopida ja laulda ja muidu end vabalt tunda. Me ajame Arabella ka kohe yles, siis on lobusam.”

6.30 oli terve laager yleval. Ja kui naabrimutt ja muud tegelased meid vihaselt pornitsesid, siis Marco naeratas neile laialt ja naitas poidlaid, “Milline suureparane oo. Nii tore on telkida, kas te ei arva?!"”