Niisama veebruarist

Ilmad laksid jarsku soojaks; kevad! Tulbid pistsid ninad valja, hernes tahab keppi ...
Mina ka ...
pistsin nina valja.
Mida Sa siis motlesid?!

Otto tegeleb murust satikate otsimisega; Arabel pole paris kindel, mis on juhtunud.
Tatised pole tanaseks enam keegi - jargmise korrani, eksole.

Viimasem Otto-kino leiab aset karates, kus ta kaib juba paar nadalat oma eestisobra Daagoga. Treener on poolakas - endine Euroopa meister, kel on must voo seitsmes voitluskunstis. Ehkki tema vormi vahelt pungitavat kohtu vaadates ei tuleks selle pealegi. Aeg.

Aktsent on treeneril tugev ja Otto ei saa muhvigi aru, mis tegema peab. Nii ta siis seal Daagoga voidu ootsub, silmad kilamas, ning hoiab suurematel poistel silma peal - nende pealt opib.
Treener kui nouka-aja mees ikka aeg-ajalt roogatab Otto peale, et koos teistega teeks ja tahele paneks. Muist teisi lapsi lasevad selle peale kohe pisarad valla (kuigi nende peale pole keegi rookinudki). Aga Otto on omakandi verd - teda mingi rookimine ei morjenda. Ainult sygab kukalt ja vehib sama rauaga edasi, ning treeneri roogatust tolgib kui kasklust tagaseina ennast keerata. Ja yleyldse, kui treener talle midagi ytleb, siis ta arvab, et nyyd peab ennast jalle miskis suunas keerama.

Lapsevanemad on seina aares naerust koverad. Mina ka ...