Jalutasime tana Ottoga basseini poole; ilm veidi jahedam kui eile, kõigest +43. Vaatan eemalt, suur paks sisalik jalutab tiira taara puhmaste vahel. Nii, viskasin kotid ja toolid põõsasse, rabasin Otto kaenlasse ja tormasin sisaliku poole - noh et lõpuks ometi yks nii aeglane sisalik, kes ei kao enne, kui Ottobeebi silmad fookusesse jõuavad.
Vahe me teadsime, aga see oli suur ja ohtlik sisalik - ca 60cm pikk Gila Monster [loe: hiila monster], ainuke myrgine sisalik Põhja-Ameerikas. Tema sylg on myrgine, kuid ei tapa kohe. Hammustatud ohver jõuab veel vehkat teha, kuid sureb veidi aja parast. Gila Monster leiab oma saagi "surma lõhna jargi" - nii raagivad kohalikud. Selleparast see tyber taarutabki; kiiret pole kusalegi, sest keegi teda syya ei taha.
Vaatasime teist tykk aega, oleks napuga katsunudki, aga see oranzh varv hoiatas mindki. Vahestel õnnestub neid sislikke looduses naha - nad on valjasuremise aarel ning looduskaitse all. Meil tana vedas.
oh, jumal tanatud, et Otto uksinda esimesena kohale ei joudnud
VastaKustuta